Koopatibi küpsetab...

Nobedate näppudega päkapikud

2011-12-25T13:04:00.000+02:00

Eelmise aasta jõuludest jäid meelde eriliselt laisad päkapikud, kes selleks aastaks (minu suureks üllatuseks) ennast kokku võtsid ja nobedatel näppudel tublisti toimetada lasid. Nii leidsid tee kuuse alla lumivalge tuhksuhkrukattega stollenid, magusad mandlid ja oi kui mitu pisikest piparkoogimaja. Väikestele tüdrukutele meisterdati liblikatega, poistele värviliste kommidega ja noortele armastajatele südamete ja Tutti Frutti suhkrupuruga kaunistatud majakesed.

Vähe sellest, kuuse alla oli sokutatud ka nende samade piparkoogist päkapikumajade žabloonid

(Allikas: Väike piparkoogiraamat) ja kaart tekstiga:

MAGUSAID PÜHI JA RÕÕMSAT AASTA LÕPPU!

Jõhvikaküpsised

2011-12-22T08:24:00.000+02:00

Küpsisevahetus on Dagrise poolt algatatud salapärane ettevõtmine, mille käigus toidublogijad anonüümselt küpsiseid vahetavad. Pakike isetehtud küpsistega tuli teele panna kolmele blogijale. Pakk pidi kohale jõudma enne 22. detsembrit, mil kõik küpsisevahetuses osalenud toidublogijad oma blogides nende samade küpsiste retseptid avaldavad. Nagu öeldud, keegi ei teadnud, kelle käest ja millised küpsised temani jõuavad. Idee on pärit USA-st (Cookie Swap), kus küpsiseid vahetab 622 toidublogijat. Eesti esimeses küpsisevahetuses osales natuke vähem blogijaid - 18 (:

Täna ongi see päev, kui küpsiseretseptid erinevates toidublogides avalikuks saavad. Mina tegin jõhvikaküpsiseid. Inspiratsioon raamatust "The Complete Book of Cupcakes, Cheesecakes and Cookies". Loodan, et küpsised jõudsid kohale tervetena, mitte ühtlase küpsisepuruna ja maitsesid saajatele. Jõhvikaküpsised on jõhvikale omaselt hapuka järelmaitsega.

Jõhvikaküpsised

35-40 tükki

225 g võid

125 g suhkrut

1 tl vaniljesuhkrut

0,5 tl soola

2 sl piima

360 g jahu

80 g kuivatatud jõhvikaid

50 g mandleid (soovi korral Amarettot hakitud mandlite leotamiseks)

kaunistamiseks paar teelusikatäit jõhvikajahu ja suhkrut

Hakkisin mandlid ja kuivatatud jõhvikad päris peeneks (suurte tükkidega tainast on hiljem halb lõigata). Segasin hakitud mandlid paari supilusika Amaretto likööriga. Tegin seda eelmisel õhtul ja jätsin pähklid maitsestuma.

Vahustasin või suhkru, soola ja vaniljesuhkruga heledaks kohevaks vahuks. Või peab enne vahustamist olema hästi pehme! Lisasin toasooja piima, vahustasin ühtlaseks ning segasin juurde jahu. Kõige lõpus lisasin hakitud mandlid ja jõhvikad. Segasin ühtlaseks. Tainas jääb mõnusalt pehme ja siidine. Jagasin valmis taina kaheks, keerasin toidukilesse ja vormisin paraja jämedusega rullid (võib teha nii väiksema kui suurema läbimõõduga). Panin taina külmkappi tahenema. Tainas peaks külmas olema vähemalt kaks tundi, aga mida kauem, seda parem on rulli otsast pärast kettaid lõigata. Lõikasin rulli otsast hästi terava noaga umbes 1 cm paksused kettad ja veeretasin ääred suhkru-jõhvikajahusegus. Kes tahab ekstreemsemat ja hapumat tulemust, võib suhkru ära jätta ja veeretada küpsise ääri ainult jõhvikajahus. Panin küpsised küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpsetasin 160-kraadises ahjus 20 minutit. Küpsised peavad jääma pigem heledad.

Šokiteraapia suurettevõttes ja teised praktikamuljed

2011-11-23T08:38:00.000+02:00

Koopatibi koolis
4. osa - Ettevaatust, piltideta postitus!

Nii, mul on nüüd kuhjaga oskusi, teadmisi ja kogemusi. Isegi nii palju, et koolis käimine tundub tühipalja formaalsusena – „Andke see paber juba kätte!“ – pärast praktikat ei suuda õpetajad enam millegagi üllatada. Eriti kui teeme praktilistes tundides ikka neid samu küpsiseid ja kooke, mida esimesel poolaastalgi. Ühest küljest olen õnnelik, et olen ettevõtetes õppinud, näinud ja kogenud nii palju erinevat – nii head kui halba. Teisest küljest olen aga aru saanud, et see on karm maailm, kuhu ma enam nii väga ei igatsegi. Vaikselt omaette nokitsemine sobib mulle paremini. Ja olgem ausad, füüsiliselt raske töö ja väike palk, keda see ahvatleb? Minu idülliline ettekujutus kondiitritööst (rahulik, loominguline, hästi tasustatud – kuidas ma küll nii naiivne olin?) on kokku kukkunud – seljataga on 400 tundi praktikat kolmes täiesti erinevas ettevõttes.

Šokiteraapia suurettevõttes

Ma näpistasin ennast nende nädalate jooksul mitu korda veendumaks, kas see, mida ma näen, on ikka päris. Mu silmad ei olnud valmis nägema midagi nii ebareaalset. Ma olin olnud tõeline naiivitar - uskusin tooraine puhtusse, inimeste kohusetundlikkusse, toiduseaduse jõusse ... Puhas enesepettus! Ja lõppude lõpuks ei olnudki lisaaineid täis biskviidipulbrid, asovärvid, taimerasvakoor, kunstküüned ja räpased pesulapid need asjad, mis mis mulle pettumust valmistasid. Mul oli hoopis valus näha suurettevõttes töötavate kondiitrite suhtumist oma töösse ja tortidesse. Kondiitritöösse, mis mulle kui asjaarmastajale tundus nii pagana põnev ja tortidesse, mis minu jaoks tähendavad palju enamat kui kaht kihti biskviiti ja kausitäit kreemi. Aga mida ma loll sealt masstootmisest siis leida lootsin? Igatahes mitte miinimumpalga eest 14 tunniseid vahetusi rügavaid „kopp ees“ nägudega naisi, kes teevad päevast päeva (pole ka liig öelda aastast aastasse) kindlaid, just neile määratud torte ja vihkavad eritellimustöid, sest siis tuleb rutiinist välja murda ja oma peaga mõelda. Masstootmises pole loovusega midagi peale hakata. Tuleb olla kiire, suu kinni hoida ja teha mis kästakse. Pole ime, et ma seal emotsionaalse šoki sain. Minu jaoks on tort kunstiteos, mis valmib hoole ja armastusega. Näha, kuidas suurettevõttes torte valmistatakse, kuidas neid loobitakse ja kuidas keegi tegelikult ei hooli … Esimesel päeval oli mul nutt kurgus, ausalt. Need õnnetud tordid paistsid mulle kui seksiärisse sunnitud naised – väärkoheldud, oma hinge ja õigused kaotanud, lootusetud tegelased. Ma oleksin tahtnud nad kõik sealt ära viia.

Aga ma surusin oma emotsioonid alla ja õppisin ära kõige tähtsamad töövõtted. Ma õppisin töötama hiigelsuurte masinate ja hiigelsuurte tooraine kogustega. Ma sain teha tuhandeid šokolaadikaunistusi ja kokku panna sadu torte ja kooke. Ma nägin masstootmise võlu ja valu (seda viimast oli muidugi kordades rohkem) ja jõudsin järeldusele, et SEE pole minu jaoks.

Multifunktsionaalne kondiiter vanalinna kohvik-restoranis

Kui suurettevõttes oli avar tootmisruum ja harjumatult madal õhutemperatuur – kohe nii madal, et käisin keset kuuma suve praktikal sooja pesu ja suusasokkidega, siis väikeses vanalinnakohvikus tuli võidelda põrgupalavuse ja ruumipuudusega. Siin töötas vaid üks kondiiter – multifunktionaalne kondiiter, sest ta oli samal ajal nii pagar, kokk, kaubavastuvõtja, koristaja. Vaeseke tegi rohkem, kui tegelikult pidi ja jõudis. Ei saanud mina aru, miks võttis kondiiter vastu restorani toidukauba, tegi kokkade külmkapis inventuuri, koristas nende järelt … Oli kuidas oli, aga see oli hoopis teine maailm. Ma veeretasin iga päev kukleid, küpsetasin odrakaraskit, tegin pitsatainast, kringleid, pirukapõhjasid, magustoite, kaunistusi, maiustusi, muidugi ka torte. Nende tortide sisse sai juba rohkem armastust panna. Sain pakkida nad ilusatesse karpidesse ja siduda kinni laia siidist paelaga. See juba oli midagi! See oli individuaalne lähenemine (: Lootsin vaid, et väikeses kohas kasutatakse vähem valmis pulbrisegusid. Kahjuks mitte. Kõige ajuvabam tundus restoranikülastajatele pakutav pulbrist valmistatud brüleekreem. Ja nad nimetavad ennast restoraniks!?

Oli palav ja raske, aga väärt kogemus. Eriti selles mõttes, et sain teha palju eeltöid (taignaid), mis suures ettevõttes tavaliselt juba ette tehtud on. Aga sellistes tingimustes töötada - ei, aitäh!

Kondiiter depressiivses Eesti väikelinnas

Depressiivne väikelinn, aga linna parimad pirukad, tordid ja koogid! Värsked ja ehtsad. Tehtud päris võist, päris vahukoorest ja päris kanamunadest! Pärast šokki masstootmises ja kerget pettumust tooraine osas vanalinna kohvikus, olin lausa vaimustuses. Ja millised töötingimused! Eriti inimlikult mõjusid suured aknad tootmisruumis. Tavaliselt töötavad kondiitrid pimedates keldrites või akendeta tsehhides. Ja kuidas on võimalik, et ettevõttes ei ole sügavkülmikut? See tähendab ainult üht – tordid ja koogid, mis täna valmistatakse, jõuavad juba täna ja homme kliendi lauale. Ei mingit ette vorpimist sügavkülmikutesse nagu teistes ettevõtetes. Nautisin iga minutit sellest praktikast. Siin sain ka viimase linnukese kirja – küpsised, mida mul teistes kohtades teha ei õnnestunud.

Hoolimata viimasest ülipositiivsest praktikakogemusest, jäävad mind praktikaajast kummitama nii mõnedki jubedused, millele tagasi mõeldes süda lihtsalt pahaks läheb. Näiteks see, kuidas üheksast kondiitrist seitse topivad tordi kaunistamise ajal pritskotti suhu. Need tordid peaksid minema prügikasti, mitte supermarketite tordilettidele. Kuidas töölaual kokkupandud tellimustordi ääred puutuvad kokku räpase lapiga kui laualt üleliigset kreemi eemaldatakse. Kuidas kondiiter pihustab oma tööpinnale desinfitseerivat puhastusainet märkamata, et pritsmed langevad tema vastaslaual olevatele poolikutele tortidele. Kuidas mahakukkunud šokolaadilaastud leiavad tee tordi sisse mitte prügikasti. Kuidas ruumipuuduse tõttu hoitakse pooleliolevate tortidega aluseid prügikastikaanel.
Mille kuradima pärast on toidutööstuses üldse välja mõeldud hügieeninõuded, kui nendest kinni ei peeta? Kui tervisekaitseinspektorile öeldakse enne ringkäiku, et ülemusel on täna sünnipäev, mille peale inspektor korraks üle ukse kiikab, nägemata seda, mida ta kindlasti nägema oleks pidanud. Kasvõi kõiki neid eelpool nimetatud jubedusi. Ma ei oska muud öelda kui - vaesed kliendid!

Ma küll ilmetlen naisi, kes jõuavad tassida tohutult suuri kreemikatlaid, kelle käed liiguvad kiiremini kui koolibri tiivad, kes oskavad peast arvutada tooraine kulu ükskõik mitmele tordile ja kes suudavad hoolimata pikkadest tööpäevadest oma pere eest hoolitseda. Aga ma ei kadesta neid. Üldsegi mitte! Karm reaalsus kiskus lõplikult mul roosad prillid silme eest. Nüüd nutan neid natuke aega taga ja siis ... siis võib-olla loon päris uue, päris oma ja veel roosama maailma (:

Rallitort

2011-11-13T21:48:00.000+02:00

Mul on üks hästi armas väike sugulane, kes sai nädalavahetusel kolmeaastaseks. Nagu selles vanuses poistele ikka, meeldivad ka Tristanile igasugused masinad - kopad, traktortid, autod... Natuke guugeldamist, Nami-Nami foorumis tuuseldamist ja Tristan sai sünnipäevaks värviliste vormelitega rallitordi.

Kui ma sünnipäeva eelõhtul martsipanist vormelitega Tallinnasse jõudsin, oli tädi Ira biskviitpõhjad juba valmis küpsetanud ja vajaliku kreemimaterjali poest koju tassinud. Polnudki muud kui kreem valmis segada, tort kokku panna ja kaunistada.

Nii rikkaliku täidisega torti pole ma varem teinud. Kreemi sisse läks nii kohupiim, toorjuust kui ka vahukoor, lisaks maasikad, mustikad ja virsikud. Väga maitsev kooslus, mida kindlasti edaspidigi kasutada. Külgedel ja numbri sees on läbi sõela surutud šokolaadiküpsisepuru. Vormelid on voolitud looduslikult värvitud martsipanist (peedi-, spinatipulber, safran, söetablett). Muru saab teha, kui martsipan läbi küüslaugupressi suruda. Katsetasin seda võtet esimest korda - toimib hästi.

Seekordsed head avastused on:

- Selga šokolaadiküpsised. Nendest saab suurepärase ja maitsva puru näiteks tordi külgede katmiseks või kreemile "joonistamiseks". Kui purukiht on paksem nagu sellel tordil number kolme sees, siis jätab see mõnusalt sametise mulje. Et küpsisepuru sobivasse vormi saada, on hea nipp ennem puutikuga kujund kreemile joonistada, siis sulatatud tumeda šokolaadiga kontuurid ette teha ja kujund küpsisepuruga täita. Tulemus jääb ilus puhas.

- sulatatud juust. Kui kreem saab otsa ja kapis pole midagi muud, mis kreemi meenutaks, siis sobib sulatatud juustu väga hästi kaunistamiseks kasutada. Sellel tordil kasutasin seda teekattemärgistuse tegemiseks. Panin juustu kilekotti, mudisin pehmeks, lõikasin kotinurga maha ja pritsisin küpsisepurule triibud. Nii võib vabalt ka kirjutada või ükskõik milliseid peenemaid kujundeid, mustreid teha. Püsib ülihästi, ei sula ega vaju laiali. Natuke tülikas on ainult see, et sulatatud juust on kleepuv ja pritsitava joone katkestamiseks tuleb kasutada mõnda abivahendit. Kasutasin hambatikku.

Panen kirja ka materjalikulu. Kaaluda valmis torti ei õnnestunud, aga 30 inimesele jätkub vabalt.

3 kandilist biskviitpõhja kuuest munast (40x35)
1 kg kohupiima (Saida)
600 g toorjuustu (Philadelphia)
1,2 l vahukoort
maitse järgi suhkrut ja vaniljesuhkrut
2 purki konservvirsikuid
külmutatud mustikaid
värskeid ja külmutatud maasikaid
500-600 g martsipani

Üks torditükipilt ka.

Kõrvitsakuklid

2011-10-14T11:39:00.000+03:00

Maitse tainast! Maitse tainast! Maitse tainast! Mul juhtub just pärmitainaga nii, et maitsen valmis saiu ja avastan - ups, täiesti magedad! Seda on ikka päris mitu korda juhtunud. Varsti ei saa enam kahe käe sõrmedelgi üles lugeda :P Ja ikka on veel vähe, et oma tobedast veast õpiksin.

Võib-olla on asi hoopis pärmitainas. Pabistan alati liiga palju, kui pärmitaina tegemise ette võtan. Üldse ei ole kaugel need ajad, kui ahjust kivikõvad saiad välja võtsin. Nüüd ma muidugi tean, et jahuga ei maksa liialdada, aga kerge ärevus on ikka hinges ja siis ununebki... No ja ega alati saa retsepti ka usaldada, et paned ettenähtud soolakoguse ära ja siis usud, et ongi hea. MAITSTA TULEB! Ja ikka alguses, sest valmissõtkutud tainale soola lisades ei segune see enam ühtlaselt.

Loomulikult juhtus mul nende imeilusate kollaste kõrvitsakuklitega ka nii, et need tulid täiesti magedad (: Kõik muu aga kukkus hästi välja - tainas kerkis ilusasti, kuklid küpsesid ühtlaselt ja olid veel järgmiselgi päeval mõnusalt pehmed. Teeksin neid iga kell uuesti!

Kõrvitsakuklid

2 dl kõrvitsapüreed (ahjus röstitud kõrvitsast)
1,5 sl vedelat mett või siirupit
0,5 dl õli
400-450 g nisujahu
1 tl soola
1 pakk kuivpärmi (11 g)
100 g riivitud juustu
määrimiseks muna
pealepuistamiseks kõrvitsaseemneid

Segasin kuivpärmi jahuga. Teises kausis segasin käesooja kõrvitsapüree soola, mee ja õliga. Valasin vedeliku kuivainete hulka ja segasin ühtlaseks tainaks. Sõtkusin kuni tainas muutus läikivaks ja tuli kausi küljest lahti. Katsin kausi toidukilega ja panin 40-kraadisesse ahju kerkima. Kui tainas oli kerkinud kahekordseks, vajutasin selle kergelt alla ja sõtkusin sisse riivitud juustu. Vormisin taina kukliteks. Lasin kuklitel rätiku all pool tundi kerkida, seejrel määrisin need lähtiklopitud munaga ja raputasin peale seemned. Küpsetasin 210-kraadises ahjus 10-15 minutit.

Algretsept Tuuli blogist.

Põhjamaa sidrunid ja turutädi õpetus

2011-10-01T08:11:00.000+03:00

Kui sul on, siis sa ei taha, aga kui sul ei ole, siis sa pead ilmtingimata saama. Nii on paljude asjadega. Kunagi kasvas maal magamistoa akna all ebaküdooniapõõsas. Ilus oli vaadata. Lapsena ei osanud ma nende kivikõvade punnidga muud peale hakata, kui hambad sisse lüüa ja siis hapu näoga need üksteise järel sirelipõõsasse lennutada. Vanaema tegi mõnel aastal moosi, aga see oli ka kõik. Nüüd on põõsas välja juuritud ja mina käin turul ebaküdooniaid ostmas (:

Sellel päeval, kui ma turule jahile läksin, oli seal üks kena tädi, kes müüs tõeliselt ilusaid ebaküdooniad. Ta rääkis, et korjab ainult kollaseid vilju, mitte kunagi rohelisi. Ja tõepoolest, väljakaalutud kilostes kottides ilutsesid kollased küpsed ebaküdooniad, mis kutsusid kohe hambaid sisse lööma. Oleks tahtnud neid süüa nagu tavalisi õunu (: Kuna tädi paistis heas tujus olevat (teadagi neid turumutte, mõnikord porisevad nii et vähe pole ja annavad raha valesti tagasi, meelega), uurisin kuidas tema ebaküdooniaid sisse teeb. Ütles, et paneb suhkruga seisma, nii pidavat kõige parem olema. Turutädi õpetussõnu silmas pidades panin minagi ostetud ebaküdooniad suhkruga purki.

Ebaküdooniate puhastamine on tõeliselt aeganõudev töö. Kilo õunte (just nii neid vilju tegelikult nimetatakse) puhastamiseks kulus poolteist tundi ja mõni minut pealegi. Tükk aega leiutasin parimat viisi seemnete kättesaamiseks. Kõige kiiremini õnnestus see nii - väikese terava noaga vili ristipidi pooleks ja siis neljaks. Seejärel seemnekoda välja. Valus pöial ja hulgaliselt põrandale laiali hüpanud pisikesi pruune seemneid viisid vägisi mõttele, et see jääb küll esimeseks ja viimaseks korraks, kui ma ebaküdooniatest midagi teen (: Aga see, mis nendest lõpuks välja tuli - selle nimel tasub vaeva näha!

Turutädi soovitused:

- pese ebaküdooniad külma veega puhtaks;

- puhasta seemnetest ja lõika õhukesteks viiludeks või väikesteks tükkideks;

- arvesta 1 kg ebaküdooniate kohta 1,2 kg suhkrut;

- pane ebaküdooniatükid vaheldumisi suhkruga emailpotti ja sega korralikult läbi;

- ära pane hoidist enne purki, kui suhkur on täielikult sulanud, vastasel korral võib hoidis käärima minna (tädil on kodus puupliit ja tavaliselt paneb ta poti peaaegu jahtunud pliidile, nii sulab suhkur kiiremini);

- säilita hoidist külmkapis (säilib kuni neli kuud);

- kasuta siirupit morsi tegemiseks, ebaküdooniatükke tee ja magustoitude sisse või niisama näksimiseks;

- ära pane ebaküdooniahoidist kuuma tee sisse, muidu kaotab see oma tervistava toime nagu mesigi (vesi võib olla kuni 40 kraadi);

- kui sa tunned, et oled külmetunud ja haigus hakkab võimust võtma, joo kindlasti ebaküdooniateed või söö hoidist lusikaga otse purgist;

Tegin ebaküdooniahoidist esimest korda ja turutädi soovitused läksid igati asja ette. Puhastatud kujul oli mul ebaküdooniaid vähem kui 1 kg ja tegin hoidise 1 kg suhkruga. Surusin ebaküdooniatükid tihedasti purki ja sain ühe Hellmannsi majoneesi purgi jagu hoidist, lisaks poolteist majoneesipurki siirupit. Olen kasutanud morsi tegemiseks, tee sisse, jäätise peale ja niisama näksinud. Hoidis väheneb silmnähtavalt. Oleks pidanud rohkem tegema, pikk talv veel ees!

Ebaküdooniat võib kasutada sidruni asemel. Samamoodi hapu ja C-vitamiinirikas. Sobib hoidistamiseks happevaeste puuviljade ja marjadega. Meie oma põhjamaine sidrun (: Kunagi tahaks proovida ka ebaküdooniamoosi, niisama puhtal kujul ja kõrvitsaga. Pean endale põõsa muretsema!

Paradiisiõuntest üht ja teist

2011-09-30T10:52:00.000+03:00

Appi, ma ei saa aru, kuhu see aeg kaob? Või oleks õigem küsida, kaua see laiskus kestab? Kirjutan seda postitust juba kolm nädalat. Just kolm nädalat tagasi, pühapäeval, oli ilus päikesepaisteline pärastlõuna ja me käisime oma väikese perega romantilisel paradiisiõunte korjamise retkel :) Ilm oli soe, õhus oli hilissuve, aga samas ka varasügist. Redel õlgadel, paberkott näpus astusime mööda päikesepaistelist kruusateed õunapuu poole. Redel vedas meid muidugi alt, sest kõige ilusamaid punapõsksed ubinad jäid puu otsa, aga mõned purgid marineeritud õunu ilusamatest ja purgi moosi vähemilusatest paradiisiõuntest sain ikkagi. See oli nii ilus pärastlõuna...

Õunte puhastamine moosi jaoks on paras nokitsemine, aga tulemus on mõnus - hästi intensiivse ja erilise maitsega moos. Mõte paradiisiõunamoosile paneb süljenäärmed tööle, nagu siiski, kui mõtled sidrunile :)

Paradiisiõunamoos

1 kg puhastatud paradiisiõunu

400-500 g suhkrut

kaneelipulk

mõned nelgiterad

Panin puhastatud õunatükid (koorimata) vähese veega potti, lisasin maitseained ja keetsin õunad pehmeks. Lisasin suhkru, keetsin veel 10 minutit. Tõstsin moosi kuumalt purki.

Marineeritud paradiisiõunad

Jõuludeks liha kõrvale

1 kg paradiisiõunu

6 dl vett

2-3 dl suhkrut

8 nelgitera

4 vürtspipart

kaneelikoor

1 sl 30% äädikat

Pesin õunad, puhastasin varre ümbruse ja eemaldasin kuivanud õienupu. Torkasin igale õunale hambatikuga augud - kolm ühele, kolm teisele küljele - et õunad kuumutamise ajal ei puruneks.

Keetsin marinaadi. Kuumutasin vee keemiseni, lisasin maitseained ja suhkru. Kui suhkur oli sulanud, lisasin äädika. Panin õunad keevasse marinaadi ja keetsin ühe minuti. Tõstsin õunad purkidesse, valasin peale marinaadi ja sulgesin purgid õhukindalt.

Retseptid on pärit Nami-Namist.

Tartusse muuseumisse!

2011-09-16T20:14:00.000+03:00

Tartu toidublogijad ootavad kõiki pühapäeval 18. septembril Tartusse Raadi mõisaparki kogutud maitseid nautima! Peale minu sätivad hääd ja paremat lauale Liisi, Ülle, Sille, Liilia, Dagris, Jaanika ja Signe.

Peaaegu pulmatort

2011-08-15T15:59:00.000+03:00

Tort ämmale-äiale 35. pulma-aastapäevaks. Korallpulmad! Martsipanist korallide tegemine tundus liiga hullu ettevõtmisena. Tegin siis hoopis lihtsama, aga kahekordse tordi. See oli mul esimene kord kahekordset torti teha. Nagu ikka, jälle mõttetu pabistamine ja käte väristamine, et kuidas ma ikka saan ja äkki ülemine korrus vajub sisse ja bla-bla-bla... Muidugi tuli välja! Aga ausalt, seda torti tehes mul käed värisesid. Mis sest, et omajagu kondiitripraktikat juba seljataga.

Tordi panin kokku heledast biskviidist ja kreemist, mis koosnes kohupiimast, vahukoorest, valgest šokolaadist ja tervetest punastest sõstardest. Biskviidi immutasin Baileys'ega. Pealt katsin vahukoorekreemiga, külgedelt purustatud beseega (besee ostsin poest :P). Pruut ja peigmees on suurtest Chupa Chupsi pulgakommidest, mille katsin šokolaadiga. Pruut sai selga kookoshelvestest kleidi.

Üks poolpidune pilt torditükist ka. Külalistele väga maitses. Mulle ka. Hapud punased sõstrad valge šokolaadiga sobisid väga hästi kokku.

Maiustame, aga alles pärast kaheksat

2011-07-31T16:49:00.000+03:00

After Eight šokolaad oli aastaid üks kohustuslik maiustus, mida välismaistelt reisidelt kodustele kaasa toodi. Just täpselt selle ajani, kuni see jõudis meie parimatesse toidupoodidesse...

Õhuke krõbe šokolaadiümbris, mis peidab endas värskendavat mündimaitselist täidist - mmm, minu meelest parimad külmkapist võetuna.

Aga kui välismaale ei satu, poodi ei viitsi minna, kui kapis on tükike tumedat šokolaadi ja aias piparmündipuhmas, siis palun väga! Tulemus vägagi originaalilähedane. Kui, siis võib-olla mitte nii suussulav. Piparmündilehte tuleb ikka närida (:

See ülilahe idee on pärit ühest armsast blogist, mille hiljuti avastasin. Lihtsalt pidin järele proovima. Lisaks niisama maiustamisele, sobivad šokolaadised piparmündilehed ideaalselt ka kookide ja tortide kaunistamiseks.

Mustikatest mustavad muffinid

2011-07-26T08:39:00.000+03:00

See kondiitripraktika võtab igasuguse isu kodus küpsetada. No lihtsalt ei viitsi. Seda ma kooli minnes kõige rohkem kartsingi, et tekib üleküllastatuse tunne. Nii palju kui ma küsinud olen, ei küpseta ükski töötav kondiiter kodus kooki ega tee torti. Põhjendus äärmiselt lihtne - kes siis tööd koju kaasa võtab!

Viimasest praktikast on kaks nädalat möödas. Vaikselt, tasapisi üritan jälle kodusele küpsetamislainele saada. Muffinid sobivad alustamiseks eriti hästi, sest nendega pole vaja pikalt tegeleda. Ja kui lapsed teatavad, et need on nii head muffinid, siis tuleb retsept endale kirja panna. Õnneks taipasin kohe topelt koguse teha, sest kui marakratte on rohkem kui üks, siis pole mõtet neid 12 muffiniga narrida (: Kohendasin retsepti vastavalt külmkapi sisule.

Mustikamuffinid

24 tk

4 suurt muna

3 dl suhkrut

5 dl jahu

2 tl küpsetuspulbrit

o,5 tl soola

3 tl vaniljesuhkrut

200 g võid

1 dl piima

6 dl mustikaid

Kasutasin suuri mune. Kui teha muffineid väiksemate munadega, tuleb piima kogust suurendada.

Sulatasin ja jahutasin või. Vahustasin munad suhkrute ja soolaga kohevaks vahuks. Lisasin munavahule jahtunud sulavõi. Segasin jahu küpsetuspulbriga ja lisasin saadud segu vaheldumisi piimaga munavahule. Kõige viimasena segasin hulka värsked mustikad. Jagasin taigna pabervormidega kaetud muffinipanni pesadesse ja küpsetasin 200-kraadises ahjus kuni muffinisse torgatud puutikk jäi kuivaks (20-25 minutit).

Sama retsept, aga teine teostus ...

2011-07-14T18:15:00.000+03:00

Need samad beseekoogid rabarberi-maasikamoosiga. Tõmbasin beseekuhjale enne ahju panekut lusikaseljaga teravad tipud ja lõpptulemus sai nii armas, et ei saanud kohe jagamata jätta (:

Traktoriga tort

2011-06-26T14:11:00.000+03:00

Kutil oli eile sünnipäev. Juba neljane! Ta on suur masinate fänn - autod, muruniidukid, kopad, traktorid - ja kõva töömees on ta ka. Ta unistab maal elamisest (: Kui mõni aeg tagasi küsisin, millist torti ta sünnipäevaks tahab, tuli vastus väga kiiresti - traktoriga!

Tort koosneb kolmest kakaobiskviidi kihist, kirsimoosist ja kohupiima-vahukoorekreemist. Kaunistatud trühvlipuru, küpsisepuru ja martsipanist voolitud juurviljadega. Martsipani värvisin spinatipulbri, peedipulbri, safrani ja söetablettidega. Aitäh Aniitramile, kes veel hilistel õhtutundidelgi mu kõnedele vastas ja nõu andis, kuidas need porgandid ilusaks oranžiks saada (:

Traktori jaoks küpsetasin ümmarguses vormis keeksi ja lõikasin vajalikud jupid keeksist välja. Täiesti umbropsu (: Õnneks sai tulemus täitsa tõepärane. Kõik traktori osad on kaetud õhukese kihi võikreemi ja martsipaniga.

Koos biskviitide küpsetamisega kulus tordi tegemiseks 10 tundi. Mõistlik on martsipani värvimine ja voolimine eelmisel päeval ette võtta, aga kes siis jaanipäeval köögis viitsib möllata (: Hea oli, et keeksigi varem valmis viitsisin küpsetada, muidu oleks poole ööni torti kokku pannud.

Kaunistamise idee leidsin guugeldades.

Maapealne paradiis ehk seitse liitrit metsmaasikaid

2011-06-23T10:32:00.000+03:00

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi,

rinnust saadik kiigub kastehein...

... sellepärast me traktorile hääled sisse ajasimegi, et üle lopsaka aasa raisemikku maasikale pääseda. Hein, ma ütleks pigem lilled, olid tõesti rinnuni.

Raiesmikus ootas meid maapealne paradiis. Maapind punetas ja lõhnas magusalt. Selleks, et edasi liikuda, tuli teerada sisse korjata. Nii kaugele kui silm ulatus, vaatasid vastu suured tumepunased metsmaasikad ja karjusid läbisegi - Korja mind! Ei, hoopis mind! Mind! Mind! Mind ka! Ja me korjasime ahnelt neid kõiki.

Mõni meist käis sel päeval kolm korda paradiisis ja oleks neljandatki korda läinud, kui päike poleks loojunud. Oli imeline päev imelisel aasal ja veel imelisemas raiesmikus. Oleme nõgestest kõrvetatud ja parmudest puretud, aga rohkem kui õnnelikud, sest tõime koju seitse liitrit metsmaasikaid. Ja tundub, et see kõik on alles algus...

Panime hakkama maasikalikööri, tegime toormoosi, keedist ja sõime maasikasuppi.

Oh seda ilusat Eesti suve!

Hapukoore-juustukook maasikatega

2011-06-19T20:17:00.001+03:00

Üks mahedamaitseline ja mahlane juustukook. Parasjagu rammus ka, aga kookide ja tortide puhul ma lahjasid, rasvavabu piimatooteid kasutada ei armasta. Soolaste toitude puhul häirib mind oluliselt rohkem, kui liha on pekine või supil rasvakirme peal. Koogid, tordid on aga minu arvates seda maitsvamad, mida rammusamad nad on (:

Hapukoore-juustukook maasikatega

Põhi

250 g meelepäraseid küpsiseid (Digestive, šokolaadi, kaera vm)

125 g võid

Täidis

250 g kodujuustu (4%)

200 g toorjuustu

250 g hapukoort (20%)

165 g suhkrut

3 muna

ühe sidruni riivitud koor

60 ml sidrunimahla

Kaunistamiseks värskeid maasikaid.

Tampisin küpsised kausis pudrunuiaga peenikeseks puruks, segasin sulatatud võiga ja surusin saadud segu küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva koogivormi (22 cm) põhja ja äärtele. Panin põhja 30 minutiks külmkappi. Täidise jaoks mikserdasin toasooja toorjuustu, kodujuustu, suhkru ja riivitud sidrunikoore ühtlaseks. Lisasin ühkshaaval munad ning seejärel hapukoore ja sidrunimahla. Valasin täidise koogipõhjale ning küpsetasin 160-kraadises ahjus umbes poolteist tundi. Lülitasin ahju välja, jätsin ukse irvakile ja koogi ahju jahtuma. Hiljem tõstsin koogi külma. Juustukook on parim järgmisel (isegi ülejärgmisel) päeval. Enne serveerimist kaunistasin koogi värskete maasikatega. Osa maasikatest võib vähese suhkruga katki hõõruda ja koogi kõrvale kastmena serveerida.

Retsept raamatust "The Complete Book of Cupcakes, Cheesecakes and Cookies".

Kõrvitsakõrsikud

2011-06-16T07:27:00.000+03:00

Kes see hull varasuvel kõrvitsat sööb? Eks ikka see hull, kes sügisel põllult kaheksa kõrvitsat korjab ja pika talve jooksul neid ära süüa ei jõua (: Aga nüüd on küll kõik! Viimane karbitäis sügavkülmutatud püreed leidis tee kõrsikute sisse. Idee pärineb ühest ukrainakeelsest blogist, mida ma keeleoskamatuse tõttu enam interneti avarustest tuvastada ei suuda (:

Kõrvits muudab kõrsikud ilusaks kollaseks. Ka kõrvitsa maitset on õrnalt tunda, aga tunnevad need, kes varem kõrvitsatoite söönud. Krõbedad kõrsikud sobivad ideaalselt suppide kõrvale, aga ka niisama näksimiseks.

Kõrvitsakõrsikud

500 g jahu

12 g presspärmi

150 g kõrvitsapüreed

50 g oliiviõli

170 g käesooja vett

1 tl mett

2 tl soola

(võib lisada meelepäraseid maitseaineid)

seesamiseemneid

mooniseemneid

Segasin jahu soolaga. Lahustasin 70 g vees pärmi ja mee. Lisasin jahule ja segasin veidi. Lisasin ülejäänud vee, kõrvitsapüree ja oliiviõli. Sõtkusin kuni taigen muutus elastseks ja ei jäänud enam kausi/käte külge kinni. Vajadusel võib lisada veidi jahu. Katsin kausi toidukilega ja jätsin sooja kohta 1,5 tunniks kerkima. Sõtkusin kerkinud taigna jahusel laual kergelt läbi ja jaotasin võrdseteks väikesteks tükkideks (u 30 g tk). Puistasin lauanurgale seesamiseemneid ja mooniseemneid (eraldi). Veeretasin taignatükikestest pikad pulgad (ahjuplaadi pikkused) ja seejärel veeretasin pulgad seemnete seest läbi. Tõstsin küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpsetasin 200-kraadises ahjus kuldseks (15-20 minutit). Enne serveerimist lasin kõrsikutel täielikult jahtuda. Nii muutusid need mõnusalt krõbedaks.

Šokolaadised maasikad

2011-06-13T23:28:00.000+03:00

Natuke veel kannatust ja siis saab maasikatest kõhu punni süüa (: Niisama isu täis süüa on väga hea mõte, aga kindlasti tasub mõned maasikad enne suhupistmist sulatatud šokolaadi sisse kasta. Maitseb imeliselt!

Kihvt idee on maasikad grilltiku otsa torgata (mitmest välismaisest blogist silma jäänud) ja lisaks šokolaadile kaunistada hakitud pähklite, kookoshelveste, mandlilaastude, seemnete, küpsise- või kommipuruga - mis aga maitseb ja tuju heaks teeb. Sellised nägusad maasikad sobivad väga hästi suvistele aiapidudele magusaks suupisteks. Või miks mitte valmistada neid koos külalistega magustoiduks?

Ega siin väga täpset retsepti olegi, aga kindlasti mõned asjad, millele tasub tähelepanu pöörata.

Mida vedelam šokolaad, seda ilusam tulemus jääb. Šokolaadi saab vedelamaks muuta segades sulatatud šokolaadi hulka toiduõli. Õli annab ka ilusa läike. Samas, kui õli liiga palju panna, ei hangu šokolaad maasika peal ära. Sellisel juhul tuleb valmis maasikatega väga ettevaatlikult ringi käia, et neid mitte ära rikkuda.
Mida rohkem šokolaadi, seda parem on maasikaid katta. Iseenesest ei kulu šokolaadi palju, aga ilus ühtlane tulemus jääb, kui maasika saab otse šokolaadi sisse kasta ja ei pea marja mööda kausi ääri keerutama. Mida väiksem ja sügavam kauss, seda parem. Kui šokolaadi üle jääb, saab seda teine kord uuesti sulatada ja kasutada.
Maasikad tasub enne šokolaadi kastmist grilltiku otsa lükata. Hiljem on seda väga ebamugav teha.
Kui maasikas on šokolaadi sisse kastetud, tuleks lasta liigsel šokolaadil maha valguda. Selleks võib tikku sõrmede vahel ettevaatlikult keerutada ja lasta šokolaadil tagasi kaussi tilkuda (tikku horisontaalselt kausi kohal hoides). Võib ka õrnalt sõrmega vastu tikku koputada. Ja alles siis maasikas püstisesse asendisse tõsta.
Pähkli või muu puru tuleks peale puistada kohe pärast maasika katmist šokolaadiga, et see paremini kinnituks. Kui šokolaad on saanud liiga vedel, tasub natuke oodata ja lasta šokolaadil veidi hanguda (umbes pool minutit), muidu valgub puiste koos šokolaadiga maha.
Pähkli-, küpsise- või kommipuru võiks olla pigem peenem, sest suured tükid kipuvad šokolaadi pealt maha valguma.
Serveerimiseks võib maasikatikud panna suhkruga täidetud nõusse või lihtsalt kandikule.

Lisan midagi retseptilaadset ikka ka (:

Šokolaadised maasikad
värskeid maasikaid
tumedat šokolaadi (vähemalt 100 g, et oleks mugav katta)
valget šokolaadi (vähemalt 100 g)
toiduõli
meelepäraseid lisandeid - hakitud pähkleid, kookoshelbeid, küpsisepuru, seemneid vms.
grilltikke
tikkude hoidmiseks suhkrut

Pesin maasikad ja kuivatasin need korralikult köögipaberiga. Lükkasin marjad grilltikkude otsa - katsusin tiku otsa enam-vähem maasika keskele lükata, mitte päris lõppu välja. Sulatasin väikeses kausis šokolaadi, lisasin sellele teelusikatäie (või isegi veidi rohkem) õli, et šokolaadi vedelamaks muuta ning et tulemus ilus ühtlane ja läikiv jääks. Kastsin maasikad grilltikust kinni hoides sulatatud šokolaadi sisse. Maasikad võib katta üleni, mina jätsin veidi punast marja ka näha. Lasin liigsel šokolaadil maha valguda ja kaunistasin kookoshelveste, pähklipuru ja sulatatud šokolaadiga. Torkasin valmis tikud suhkruga täidetud joogiklaasi. Hoidsin maasikaid serveerimiseni külmkapis.

Beseekoogid rabarberi-maasikamoosiga

2011-06-04T19:28:00.001+03:00

Kui ma tahan kondiitri eriala edukalt lõpetada, pean harjutama pritskotiga töötamist. Harjutasin kätt jäätiseteost üle jäänud munavalgetega. Tulemus sai väga armas, kuigi kaugel sellest, mis mul plaanis oli.

Ettevõttes praktikal olles jäin hätta võikreemist rooside tegemisega. Mis hätta, põhimõtteliselt ma ei saanudki nende tegemisega hakkama. Pusisin nii kaua, et kreem läks lõpuks käte soojusest vedelaks ja sellega polnud võimalik enam lilli pritsida. Poolteist tundi lillenõela keerutamist ja tulemuseks kaks enam-vähem roosi, mis kõlbasid trühvlitordile kaunistuseks. Kahe roosiga kümmet torti ju ei kaunista (:

Ei tea, mis mul nende roosidega on, aga esialgsest plaanist kookidele beseeroosid peale pritsida, ei tulnud ka midagi välja. Nii pool vihasena tegin hoopis volangid. Aga tulemus sai üllatavalt hea. Vähe sellest, minu uus lemmik - hapukas rabarberi-maasikamoos, sobib ideaalselt liivataignast beseekorvikeste täidiseks. Ja sööjad ainult mõmisevad...

Retsepti kombineerisin kokku varem katsetatud erinevatest retseptidest ja koolist saadud liivataigna retseptist.

Beseekoogid rabarberi-maasikamoosiga
(8-10 tükki)

Põhi
100 g võid
60 g suhkrut
1 muna
190 g jahu
näpuotsatäis soola

Täidis
200 g rabarberit
200 g maasikaid
1-1,5 dl suhkrut

Beseekate
2 suure muna valget
85 g suhkrut
soovi korral sidrunimahla

Kõigepealt keetsin moosi. Puhastasin, tükeldasin maasikad ja rabarberid ning keetsin tasasel tulel suhkruga pehmeks.

Valmistasin liivataigna. Kõige parem on seda teha laual. Selleks sõelusin jahu lauale ja tegin keskele süvendi. Segasin süvendis või, suhkru ja muna. Seejärel hakkasin külgedelt jahu juurde võtma. Segasin kuni taigen muutus ühtlaseks. Liivataigen ei taha ülesegamist. Mida vähem segada ja sõtkuda, seda parem põhi tuleb. Keerasin taignapalli toidukilesse ja panin pooleks tunniks külmkappi.

Määrisin muffinipanni (standardsuurusega pann) pesad võiga. Jagasin taigna kuueks võrdseks osaks. Võib ka kaheksaks, siis saab õhemad ja veidi madalamad põhjad. Surusin taigna vormide põhja ja äärtele. Katsin korvikeste ääred fooliumiga (võib ka põhjad katta) ja eelküpsetasin 200-kraadises ahjus umbes 15 minutit. Fooliumiga koogipõhjade katmine aitab neil kuju säilitada.

Kuju säilitamiseks võib küpsetamata põhjad vormiga ka sügavkülma panna. Kui taigen on külmunud, siis tuleb see välja võttes koheselt küpsetada. Sügavkülmutamisel peab aga oma koogivorme hästi tundma, sest mõned neist ei kannata nii suuri temperatuurikõikumisi ja nii võib vormid hoopis ära rikkuda.

Samal ajal kui koogipõhjad ahjus küpsesid, valmistasin beseevahu. Selleks vahustasin munavalged pehmeks vahuks ja lisasin edasi vahustades järk-järgult suhkru. Beseevaht on valmis, kui see on tugev ja läikiv ning miksrilabade väljatõstmisel tekivad teravad vahutipud.

Tõstsin koogipõhjad ahjust välja jahtuma ja keerasin ahju temperatuuri 160 peale. Panin igale põhjale moosi. Koonerdada pole põhjust (: Moosi peale pritsisin beseemütsid. Küpsetasin koogikesi kuni besee pealt pruuniks muutus, 10-15 minutit.

Fruktodisain Lianni Stuudios

2011-05-29T09:41:00.000+03:00

Lianni Stuudio Tartus on üks ütlemata mõnus ja armas koht, kus aeg-ajalt toimuvad nii põnevad koolitused ja õpitoad, et avastan ennast jälle Ülikooli tänava poole sammumast. Seekord suured tänud Nami-Nami Pillele, tänu kellele sain osa stuudios toimunud fruktodisaini koolitusest.

Fruktodisain (fruit carving, vegetable carving) kujutab endast puu- ja juurviljadest kaunistuste nikerdamist eesmärgiga muuta toit atraktiivseks ja isuäratavaks. Tai, Hiina, Jaapan - kõik kolm peavad ennast fruktodisaini sünnimaaks. Arvatakse siiski, et see sai alguse Hiinast juba Tangi ja Sungi dünastiate ajal ehk ligi 1000 aastat tagasi.

Peamiselt nikerdatakse puu- ja juurviljadest lilli, linde ja loomi. Arbuusist paabulinnu või peedist roosi väljalõikamine võib tunduda keeruline, kuid tundes põhivõtteid, kasutades teravat nuga ja oma keskendumisvõimet, on kõik võimalik. Ja fantaasial ei ole piire! Google pildiotsing või YouTube annavad päris hea ülevaate sellest, mida kõike puu- ja juurviljadest teha annab.

Lianni Stuudios toimunud koolitust viis läbi Tartu Kutsehariduskeskuse õpetaja Aina Rüütel. Tema säravad silmad ja nobedad näpud on võimelised korda saatma imesid! Aina juhendamisel muutusid värsked ja mahlased õunad luikedeks, paprikad moonideks, porgandid liiliateks, redised käbideks ja suvikõrvitsad lehekesteks. Ja seda kõike vaid kahe tunni jooksul. Paras aeg, et saada ülevaade põhivõtetest, katsetada spetsiaalseid nugasid ja vaimustuda kaasatoodud raamatutest.

Kuigi spetsiaalsete teravate nugadega on lausa lust porgandist lilli nikerdada, siis tegelikult on võimalik ka koduste vahenditega lihtsamaid kaunistusi teha. Väike nuga, juurviljakoorija, apelsinikoorija - peaasi, et vahendid oleksid teravad ja nikerdaja ise ettevaatlik. Kasulik on teada ka mõningaid nippe. Näiteks kauss külma vett aitab juurviljast lilledel õide puhkeda ja annab värskust ükskõik millisele kaunistusele. Õuntest ja pirnidest valmistatud kunstiteosed tuleb kindlasti sidrunimahlaga üle piserdada, et vältida nende tumenemist. Head abimehed on puust hambatikud, millega näiteks linnule pead kinnitada. Kui valmis kaunistusi niisutada ja kinnikaetult külmkapis säilitada, võib need ka mitu päeva varem valmis teha. Aina rääkis, kuidas üks vanaproua oli tema tehtud kaunistuse peale igat pidu külmkappi pannud, et siis järgmisel korral sellega jälle peolauda kaunistada. Ausalt, ega ma ka ei raatsinud koju kaasa saadud õunast luike ära süüa (:

Koolitus oli väga kihvt. Mina sain küll väikese pisiku külge. Mõned ideed, kuidas sellel aastal Kuti sünnipäevalauda ägedamaks muuta ja lastele rõõmu valmistada, hakkasid juba peas keerlema. Nüüd pole muud kui harjutama, sest fruktodisaini puhul kehtib kohe kindlasti vanasõna "Harjutamine teeb meistriks!"

Ja kunstvalguses pildistamine on veel üks asi, mida harjutama pean. No ei oska teravaid pilte teha :P

Vanillijäätis rabarberi-maasikamoosiga

2011-05-27T01:11:00.000+03:00

Mul on küll alati nii olnud, et siis kui koduaiast maasikaid saab, on rabarberid juba lootusetult puised. Seega kõikvõimalikud ahvatlevad rabarberi-maasika kooslused on mul siiani proovimata jäänud. Umbes sama teema on maasikate ja mustikatega. Näevad koos nii head välja ja maitsevad ka imeliselt, aga mina ei tea. Mul ei ole küll isu koduaia maasikatele turult neid kirsisuuruseid mustikaid kõrvale osta. Mustikate valmimise ajal peenralt maasikaid leida on ka suht keeruline. Võib-olla ma lihtsalt pirtsutan (:

Praegu sai küll uudishimu minus võitu ja koduaia rabarberid said poe maasikatega sõbraks. Nüüd pole muud, kui ruttu rabarberid sügavkülma, sest rabarberi-maasikamoos on lihtsalt super! Eriti hästi sobib hapukaks lisandiks magusatele kookidele, jäätise sisse või tortide vahele.

Vanillijäätise retsept on kohandatud raamatust "Jäised ahvatlused". Suhkru kogus tundus alguses väga suur, jõudsin juba mõelda, et järgmisel korral paneksin 1,5 dl asemel 1 dl. Aga hapuka moosiga sai lõpptulemus ikkagi väga hea. Maitseb nagu jäine vanillipuding rabarberi-maasikamoosiga.

Rabarberi-maasikamoos

200 g rabarbereid

200 g maasikaid

1 dl suhkrut (panin täitsa umbes, maitse järgi)

maitseks võib lisada ka vaniljesuhkrut

Puhastasin ja tükeldasin nii maasikad kui rabarberid ning keetsin need paksupõhjalises potis suhkruga pehmeks. Riisusin vahu. Jahutasin ja panin moosi külmkappi, sest jäätisele juurde segatavad lisandid peavad olema külmad.

Moosi saab tegelikult rohkem, kui jäätise sisse mahub. Aga see on igati väärt moos :)

Vanillijäätis

(4-le maiasmokale)

4 dl rõõska koort (35%)

2 dl piima

1,5 dl suhkrut

1 vanillikaun

4 munakollast

Valmistan jäätisesegu tavaliselt eelmisel õhtul, et see jõuaks enne jäätisemasinasse panekut korralikult külmkapis jahtuda.

Kuumutasin potis vahustamata koore ja piima koos vanillikaunaga keemiseni. Tõstsin poti tulelt ja võtsin vanillikauna välja. Lõikasin kauna pooleks, kraapisisn seemned välja, panin seemned tagasi potti. Vahustasin munakollased suhkruga heledaks vahuks ning kallasin kuuma kooresegu ettevaatlikult ja pidevalt segades munavahu hulka. Valasin saadud segu tagasi potti ja kuumutasin tasasel tulel pidevalt segades kuni segu paksenes (u 10 minutit). Segamiseks soovitatakse kasutada puulusikat. Jahutasin segu külmaveevannis ja panin siis külmkappi. Valasin jahtunud jäätisesegu jäätisemasinasse. Panin valmis jäätise vaheldumisi rabarberi-maasikamoosiga säilituskarpi ning asetasin karbi sügavkülma. Sügavkülmas võiks jäätis olla vähemalt 4 tundi.

Rabarberi-maasikasmuuti

2011-05-25T12:16:00.000+03:00

Uniste hommikute särtsakas ärataja. Lõhnab ja maitseb nii värskelt. Tõeline väljakutse magusaarmastajatele, sest magusast on asi kaugel (: Kes haput kardab, võib rabarberid enne smuuti tegemist kergelt läbi keeta.

Rabarberi-maasikasmuuti
Kahele

100 g värsket rabarberit
200 g maasikaid
100 ml maitsestamata jogurtit
1spl mett või heledat suhkrusiirupit (võib ka rohkem panna ;)

Puhastasin ning tükeldasin maasikad ja rabarberid. Panin kõik ained blenderisse ja mikserdasin smuutiks. Serveerisin kohe.
Maasikad ja rabarberid võiksid olla vähemalt külmkapikülmad. Veel parem on need eelmisel õhtul sügavkülma panna.

Smuutide tervislikkuses ei kahtle küll keegi. Toitvad, vitamiinirikkad ja just nendest komponentidest valmistatud, mis endale kõige rohkem meeldivad. Smuutid pakuvad avastamis- ja katsetamisrõõmu tükiks ajaks. Eriti nüüd, kui suvi oma rikkaliku marja- ja köögiviljavalikuga kohe kohe saabumas.

Koolilapse raske elu

2011-05-23T19:32:00.000+03:00

Koopatibi koolis
3. osa

Ei ole see koolis käimine mee lakkumine. Katsu sa õhtul kell seitse tühja kõhuga kondiitritehnoloogia tunnis istuda ja vaadata õppefilmi sellest, kuidas prantsuse meisterkokk lehttaignast kooke teeb. Kõht koriseb, suu jookseb vett, aga see pole veel kõik! Järgmisel hetkel avastad oma nina alt tüki valget paberit ja sul plutakse sellest Viini saiake voltida! Kujutlusvõime on tühjast kõhust tingituna juba nii elavaks muutunud, et...

Sellel õhtul ma siiski paberit ei söönud (:

Teistmoodi piinav on istuda tunnis ja tunda, et see, mida sa siin ja praegu teed, pole muud kui aja raiskamine. Ka selliseid tunde tuleb ette. Need tuleb lihtsalt üle elada.

Või näiteks kodused tööd. Kuna me oleme kaugõppijad, siis iseseisvate tööde jätmisega ei koonerdata. Ja kui sa oled parajalt laisk nagu mina ja ei viitsi neid kohe tegema hakata, siis avastad ühel hetkel, et sul on järgmiseks sessiooniks 16 kodust tööd teha. Pole hullu, need saavad kindlasti tehtud (:

Ega ainult rist ja viletsus ka ole. Kõige lahedamad tunnid, mille pärast ma kooli koolivabadel nädalatel lausa taga igatsen, on kondiitritehnoloogia praktilised tunnid. See on koht, kus saab targaks. Siiani on igas tunnis teemaks olnud üks konkreetne taigen, mille valmistamise igal võimalikul viisil läbi katsetame - segame käsitsi, masinaga, segame üle, teeme liiga vedela, liiga paksu, valmistame pulbrist, kergitame üle, küpsetame liiga vähe ... Pärast vaatleme, maitseme, analüüsime. Kodus pole ju eriti tahtmist tuuletaskuid tehes katsetada, et mis juhtub, kui panen täna kaks muna rohkem (:

Mõned pildid praktilistest tundidest:

Tuuletaskud kolmel erineval moel

Näpuotse hirm - konjakitorud

Lehttaigna kihistamine

Taigna vormimine - liblikas

Kaneeliküpsised

Lehe-liivakringel

Kartsin, et kui küpsetamisse liialt süvenen, tüdinen sellest ära. Seda pole juhtunud. Pigem on tunne, et tahaks veel rohkem näha ja veel rohkem teha. Aina paremaks läheb!

Jätkub...

Kiirkohvik "Blogi 2"

2011-05-21T22:21:00.000+03:00

See kestis vaid silmapilgu...

Me olime arvestanud ka võimalusega, et kedagi ei tule ja me marsime oma küpsetistega koju tagasi (: Aga veel enne, kui õige tunnegi tekkida jõudis, olid kandikud tühjad! Korraldajate ja osalejate ettevalmistusi arvestades oleks tahtnud, et see kõik tunnikesegi kestnud oleks. Aga sellegipoolest oli väga kihvt üritus!

Suur aitäh kohvikukülastajatele, korraldajatele ja abilistele!

Pildid on värisevate käte ja hämara valguse tõttu suhteliselt udused, aga mingigi tõestusmaterjal on ette näidata nendele, kes hiljem tulid ja tühja fuajee eest leidsid.

Koopast välja kohvikusse!

2011-05-08T17:41:00.002+03:00

Ma ei tea ise ka täpselt millesse ma ennast mässinud olen, aga mul on suur rõõm kutsuda kõiki oma blogilugejaid, sõpru ja tuttavaid 21. mail Tartusse Tasku keskusesse kohvikusse! Kohvik avatakse kell 12 ja suletakse siis, kui viimased koogitükid on uudishimulikele külastajatele üle leti ulatatud. Maitseelamusi pakuvad Lõuna-Eesti toidublogijad: Martiina (Tegemisi-toimetusi), Sille (Toidutegu), Liisi (Liisi blogi), Liilia (Köögitoimkond), Ülle (Tiramisust ja Fata Morganast), Laivi (Seto Külakost - loomise lugu), Jaanika ja Signe (Maitse asi), Merrit (Abikelner Hummer) ja mina.

Esimene kovik "Blogi" üritus toimus talvel Tallinnas Solarise keskuses. Sellest, kes seal osalesid, mida pakuti ja kuidas üritus korda läks, saab lugeda näiteks Elise ja Mari-Liisi blogist.

Kohviku idee taga on MTÜ Maitseklubi ning üheks toetajaks Dansukker. Blogijatest tehti tutvustavad videoklipid, mille autoriteks kaks oma ala proffi - Tomas Miniotas ja Rihards Olmanis. Video tegemisest võiks omaette postituse teha (: Unetu öö enne filmimise hommikut, meeletu pabistamine, kahtlused, kas ma tahan ennast ikka nii nähtavaks teha, hirm lugejate kujutluste lõhkumise ees. Aga nüüd on see tehtud ja süüdistada pole kedagi peale iseenda :P

Sosistatakse, et esimesel kohvik "Blogi" üritusel osalejad sõidutatakse Tartu kohvikusse külla. Loodan väga, et see vastab tõele ja kõik tulla saavad! Nii et toidublogijate kontsentratsioon 21. mail Tasku keskuses saab olema enneolematu (: Tõenäosus oma lemmikutega kohtuda on suur!

Prints Williami lemmik šokolaadi-küpsisekook

2011-05-01T19:17:00.000+03:00

Ma ei ole Briti kuningakoja fänn (: Juhtus lihtsalt nii, et lugesin reede hommikul Postimeest ja leidsin sealt šokolaadi-küpsisekoogi retsepti. See kook on väidetavalt prints Williami lemmik juba lapsepõlvest ja see oli pulmatordi kõrval teine maius, mida külalistele pulmapeol pakuti. Kuna mul oli suurem osa vajalikest ainetest kodus olemas, siis ma ei suutnud leida põhjust, miks ma ei peaks sellisel ilusal reedesel päeval kooki tegema (:

Eks ta tegelikult üks "Kirju koer" ole, mis muud. Lihtne ja maitsev. Seemnete lisamise mõte jääb veidi küsitavaks, sest neid on retseptis nii vähe. Maitset nad ei andnud ja hamba all neid ka tunda polnud. Ju siis aitavad seedimisele kaasa (:

Vaja läheb

500 g võiküpsiseid (nt "Kevadlill")

150 g tükeldatud kuivatatud kirsse

40 g hakitud pähkleid

12 g seesami-, lina-, päevalilleseemneid

90 g võid

300 g kondenspiima (kasutasin suhkruta varianti)

225 g mõru šokolaadi (nt Bitter)

Purustasin suures kausis küpsised (mitte väga peenikeseks). Segasin juurde seemned, pähklid ja kirsid. Panin väikesesse potti kondenspiima, või ja pool šokolaadist ning kuumutasin kuni või ja šokolaad olid sulanud. Valasin segu küpsiste hulka ja segasin korralikult läbi. Vooderdasin koogivormi kilega, valasin koogisegu vormi ja surusin ühtlaseks. Lasin koogil mõned tunnid külmkapis seista. Katsin ja kaunistasin koogi ülejäänud šokolaadiga, mille sulatasin eelnevalt koos killukese või ja tilga koorega (või ja koor pole hädavajalikud). Koogi võib katta ka martsipaniga. Kõige paremini maitses kook järgmisel päeval toasoojana.

Rukkiküpsised

2011-04-29T20:57:00.000+03:00

Küpsis on mu teine nimi! Väike või suur, soolane või magus, tavaline või eriline. Küpsisest ei ütle ma kunagi ära. Isegi siis, kui kõht on täis ja isu justkui polegi.

Kõigepealt see prõks, mis käib küpsise murdmisel... mmm, kui mõnus. Ma oleksin nõus vabatahtlikuks hakkama, kui oleks olemas selline amet nagu küpsisemurdja (: Ja siis muidugi küpsise söömine. See on hetk, kus saab korraks kõigest eemale, sest kui sul on suu küpsist täis, siis ju ei kuule, mis ümberringi toimub. See krõmpsuv heli võtab sind täielikult oma võimusesse. Mulle hirmsasti meeldib vaikuses silmad kinni hästi krõbedat küpsist süüa.

Need rukkiküpsised on pärit Nami-Namist. Tainale võib lisada kuivatatud jõhvikaid, rosinaid, pähkleid või muud meelepärast. Rukkiküpsistest saaks hea tordipõhja.

Vaja läheb

100 g võid

1 dl suhkrut

1 väike muna

2 dl rukkijahu

1 dl nisujahu

0,5 tl küpsetuspulbrit

Vahustasin toasooja või suhkruga heledaks vahuks. Lisasin muna ja vahustasin veel paar minutit. Segasin omavahel kuivained ja lisasin need võivahule. Segasin ühtlaseks tainaks. Asetasin valmis taina pooleks tunniks külmkappi. Rullisin külmkapikülma taina jahusel laual õhukeseks ja vormisin küpsisteks. Küpsetasin 200-kraadises ahjus kuldpruuniks. Sellest kogusest sain kaks hõredat plaaditäit küpsiseid.

Pühad naadimustrilise muna ja lillepoti pashaga

2011-04-24T20:56:00.000+03:00

Nami-nami foorumist leitud munade värvimise idee sai lõpuks omal nahal, ei, omal munal järgi proovitud. Ülimalt lihtne - üks vana nailonsukk, jupike niiti, naadilehed, valged munad, potitäis sibulakoori ja vett. Lähemalt vaadates on näha, et lisaks ilusale lehekujutisele, annab naat ka õrnalt rohekat tooni. Tulemus jääb nii ilus, et koksida ei raatsi selliseid mune küll keegi :)

Ja mis munadepühad need pashata oleks? Pashavormi mul ei ole, aga kraanikausi alt kapist leidsin ühe savist lillepoti. Kõik lillepotid, mille põhjas on väike auk, sobivad pasha tegemiseks suurepäraselt. Hetkeks kahtlesin küll, et äkki jääb poti maitse pashale juurde, sest märjal savipotil oli päris intensiivne savi lõhn. Aga ei jäänud lõhna ega maitset.

Väike hirm oli, aga otsustasin siiski proovida kuumutamata pashat munaga. Üldiselt ma toorest muna süüa ei julge, aga noh, tühja sest :) Tegin mõnusalt rammusa pasha mandlite ja Amarettos leotatud aprikoosidega. Väga maitsev tuli! Aluseks võtsin Nami-Nami imemaitsva pasha retsepti.

Vaja läheb

100 g võid

500 g kohupiima

2 munakollast

1-1,5 dl suhkrut

1 tl vaniljesuhkrut

2 spl sidrunimahla

100 g kuivatatud aprikoose +

Amaretto likööri aprikooside leotamiseks

0,5 dl kooritud ja hakitud mandleid

2 dl 35% rõõska koort

Lillepott ja tükk marlit.

Kaunistamiseks apelsinikoort, mandleid, kuivatatud aprikoose.

Panin hommikul aprikoosid kaussi ja valasin peale likööri. Lasin seista õhtuni. Sulatasin ja jahutasin või. Lisasin suhkru, vaniljesuhkru ja munakollased. Vahustasin veidi. Lisasin kohupiima, sidrunimahla, tükeldatud aprikoosid, kooritud ja tükeldatud mandlid (sellest, kuidas mandleid koorida, saab lugeda siit). Teises kausis vahustasin koore. Segasin vahustatud koore kohupiima hulka. Vooderdasin lillepoti marliga ja valasin kohupiimasegu potti. Tõstsin marli ääred poti peale kokku, asetasin peale taldriku ja raskuseks majoneesipurgi. Lasin pashal külmkapis üleöö seista. Järgmisel päeval kummutasin pasha lillepotist taldrikule ja kaunistasin.

Pühadeks saia!

2011-04-18T08:06:00.000+03:00

Ma ei tea, kus ma elanud olen, aga mul polnud õrna aimugi, et mujal maailmas küpsetatakse lihavõtete ajal värvitud munadega pühadesaia. Pidin kohe järgi proovima. Munad võib sättida kringli sisse, punuda ümber väikesed pesad või pakkida nad hoopis palmikusse nagu pisikesed beebid. Siin on näiteks munadele näod pähe joonistatud. Selles samas blogis on ka õpetus, kuidas muna taina sisse punuda.

Sibulakoored ja vana sokk - nii on meie peres juba ammustest aegadest mune värvitud. Olen proovinud ka keemilisi värve ja lakke, vildikaid ja mida kõike veel - kõige ilusamad munad saab ikka sibulakoortega. Sellist pühadesaia küpsetades on nagunii mõistlik looduslikke värve kasutada, siis saab rahuliku südamega saia pintslisse pista (:

Saiataina võib teha soolase või magusa, nii kuidas isu on. Munad tuleb eelnevalt keeta/värvida, siis taina sisse sättida ja küpsetada nii nagu pärmitainast saia või pirukat ikka. Mina tegin parasjagu Nami-nami kaneelirulle, järgisin sealset retspti ja munad said magusa ümbrise.

Koopatibi koolis

2011-04-17T10:23:00.001+03:00

2. osa

Mulle meeldivad need segased tunded, mida kooli minek minus tekitanud on - rõõm, pettumus, imestus, hirm, viha, igatsus, väsimus, ootusärevus... Paras kompott! Aga ma olen õnnelik. Juba lihtsalt sellepärast, et olen lõpuks seltskonnas, kus saab tundide viisi küpsetamisest rääkida, ilma et keegi sind imeliku pilguga vaataks (:

Nüüd, pärast teist sessiooni, võin öelda, et hakkan vaikselt sisse elama. No ausalt, ei ole lihtne, kui satud äkki kööki, kus ei ole ühtegi tee- ega supilusikat. Kus vispel ja tainarull on viis korda suuremad ja raskemad nendest, mida sa igapäevaselt oled harjunud kasutama. Kus tainast rullitakse tavaliselt masinaga ja kus ahju mahub korraga kaheksa plaaditäit kooki. Kus sa ei küpseta endale, vaid müügiks ja kus kõik on üldse risti vastupidi sellele, kuidas sulle tundub, et võiks olla. Vähe sellest, seal kasutatakse sulle tundmatuid sõnu - togi, krats, ovasiil... Ma ei ole kunagi varem ennast küpsetades nii kohmakalt ja saamatuna tundnud kui praegu kooli õppeköögis. Aga nagu öeldud, hakkan juba vaikselt harjuma (:

Minu lemmikud - suured tainarullid

Ma ärritusin alguses sealse õppemeetodi peale. Kõigepealt teeme praktilises tunnis valesti ja siis õpime teoorias kuidas oleks pidanud tegema. Teistpidi tunduks loogilisem, eriti kui kõik need küpsised ja koogid (tortideni pole me veel jõudnud) lähevad müüki kooli sööklasse, restorani ja poodi. Nende soolapulkade eest, mis ma tainast ülesegades nässu keerasin, poleks mina küll täishinda maksnud. Jah just, ma keerasin soolapulgad nässu! Ma mõtlesin ka, et nii lihtsaid küpsiseid polegi võimalik valesti teha... Ega ma siis asjata öelnud, et ma seal köögis ennast saamatuna tunnen. Mis puutub küpsetamisse, siis enesehinnang on praegu küll kolinal alla kukkunud, kuskile sinna soki ja suure varba vahele (:

Tegelikult on oma vigadest õppimine parim viis õppimiseks. Mul on hea meel, et meil lubatakse eksida ja olgem ausad - toorainet raisata, sest nii mõnigi plaaditäis küpsiseid on juba kärssama läinud ja nii mõnigi kausitäis tainast uuesti segatud. Tagantjärele on hea targutada ja naerda.

Ülesegatud liivatainast soolapulgad.

Küpsetamata kujul päris isuäratavad (:

Juba esimeses praktilises tunnis sain aru, et ma olen kõike väga roosalt ja lilleliselt ette kujutanud. Tegelikult on kondiitrite elu karm ja konkreetne. Kui sul palutakse kaaluda toorained kahele kilole küpsistele, siis see tähendab, et sa peadki küpsetama kaks kilo küpsiseid. Mitte kakssada grammi vähem. Teatud kadu on muidugi loomulik, aga ma pole kodus küpsetades kunagi tähele pannud, kui suureks see võib minna, kui jätad lusika, kausi ja pritskoti korralikult puhtaks tõmbamata.

Veelgi keerulisem on teha grammi täpsusega valmistooteid. Moorapea, Aleksandrikook, sefiirikorvike - kui tooted on mõeldud müügiks, on neil teatud kaal ja selle saavutamine ei ole üldse nii lihtne kui tundub. Ja kui siia lisada veel kiirus, mida kondiitritelt nõutakse. Ma juba kahtlen, kas ma olen selleks kõigeks võimeline (: Osavamad kondiitrid teevad 100-130 torti päevas! Olgu, nad ei pea biskviiti küpstema, aga ikkagi. Ootan juba põnevusega praktikat, et näha kuidas meistrid töötavad ja kuidas ma ise hakkama saan.

Kondiiter peab täpne olema.

Juhtub, kui unustad paberi teistpidi keerata (:

Natuke alakaalulised, aga ilusad ikkagi.

Kihiline küpsis

Esimesed arglikud katsetused

Ettevõttes on praktikat ette nähtud 400 tundi ja ma olen endale valinud kolm erinevat kohta, et näha, kuulda võimalikult palju erinevat. Üks suur, üks väike ettevõte ja üks Tallinki laev. Aastaid tagasi oli meil sõbrannaga peaaegu et tõsine plaan kruiisilaevale tööle minna, aga see ei saanud teoks. Kui ma nüüd kuulsin, et kondiitri praktikat on võimalik sooritada laeval, siis ma ei mõelnud ka, enne kui praktika aeg ja koht kokku olid lepitud. Nüüd ma juba mõtlen, ...hirmuga, et loksutab ja et kaks nädalat järjest 10-tunnised tööpäevad. Aga mu uudishimu saab vähemalt rahuldatud (:

Praktikaga alustan mai keskel.

Jätkub...

Kevadekuulutajad

2011-04-05T16:39:00.000+03:00

Need kaks tegelast olid meil sellel aastal kõige varasemad kevadekuulutajad. Uskumatu, et kuu aega tagasi, kui pehmed kutsubeebid sündisid, paukus veel käre pakane. Nüüd uudistavad nad juba kevadist ümbrust, kuigi ise on veel päris kohmetud ja totukesed. Ülemine kutsikas on veidi arg, aga alumine on kõva jutumees. Kurjalt haukuda oskab juba ka :) Armsad on nad igatahes. Ja varsti hakkavad uut kodu otsima!

Räästast tilguvad veel viimased sulalume tilgad ja varsti ta läinud ongi...

No ja üks õige kevad algab ikka vahtramahlaga :) Külm, selge ja oi kui magus...

Peast soe ehk Koopatibi koolis

2011-04-02T18:22:00.000+03:00

1. osa

"Mis uudist?"

"Ah ei midagi erilist, läksin jälle kooli!"

"Alles lõpetasid ju! Magistrisse või?"

"Ei, ma läksin kutsekasse. Õpin kondiitriks."

... ja siis hakkas tulema: "Peast soe!", "Hulluks oled läinud või?", "Kuidas sa küll viitsid?"...

Olen jah peast soe! Kuidas muidu seletada asjaolu, et ühel hommikul avastasin KHK kodulehelt, et toimub talvine vastuvõtt kaugõppesse kondiitri erialale ja järgmisel hommikul seisin dokumendid näpus kooli sekretäri ukse taga? Või seda, et loobun kindlast töökohast lihtsalt sellepärast, et saaksin suvel 400 tundi kondiitri praktikat teha? Soe, mis soe!

Kunagi ütles vend mulle, et kui sa saad kolmkümmend, siis ongi elu läbi! Ma saan kohe ja ausalt öeldes on see päris hirmutav. Eriti pärast pikka arutelu iseendaga teemal, kas ma olen oma elu jooksul tegelenud asjadega, mis mulle meeldivad või hoopis asjadega, mis tunduvad õiged? Vahet pole, tagantjärele oskame kõik targad olla. Igatahes tundsin, et pean midagi muutma, tegema midagi hoopis teistsugust. Vähemalt andma endale võimaluse proovida. Kasvõi selleks, et mitte kaheksakümneaastaselt korrutada - oleks ma tookord ometi.... :)

Aga võib-olla on see kõik ainult nende mustade nööpide pärast. Need näevad välja nagu kirsid tordil. Nii armsad!

Koolivorm

Vahetusjalanõud :)

Kondiitri erialal toimub õppetöö sessioonidena ning kestab 1 aasta. Pärast lõpetamist on võimalik jätkata õpinguid spetsialiseerudes kondiitritehnoloogiale. Kui mul kõik hästi ja plaanipäraselt läheb, tahan seda teha :)

Tunnid toimuvad kaks nädalat järjest esmaspäeviti, teisipäeviti ja kolmapäeviti (8.30 - 18.50 või isegi kuni 20.45) ning seejärel on kolm koolivaba nädalat. Kuna tegemist on kaugõppega, on tähtis osa iseseisval tööl. Suvel kooli ei toimu, siis tuleb sooritada 400 tunnine praktika.

Kuigi õppimine on tasuta, tuleb kohe alguses rahakotirauad lahti lüüa - tervisetõend, tööriided, jalanõud, õppematerjalid - need on vaja endal muretseda. Aga see kõik tundub tühisena, kui mõtlen, et järgneva aasta jooksul saan hulganisti tedamisi ja kogemusi, mille järele ma juba ammu janunen.

Jätkub...

Väikesed šarlotid. Isamaa auks.

2011-02-25T17:31:00.000+02:00

Kõvasti katsetamist, nokitsemist, pusimist ja tulemuseks ei olegi suurejooneline tort, vaid hoopis väikesed šarlotid kama, jõhvikate ja valge šokolaadiga. Isamaa auks. Ja Nami-Nami tordivõistluse tarbeks muidugi ka (:

Õhuliste kamanäppude vahel on peidus magus vahukoore-kohupiimakreem valge šokolaadiga, mida tasakaalustab hapukas jõhvikakreem. Kaunistuseks tuhksuhkrus veeretatud jõhvikad, mis lisavad mõnusat särtsu.

Tükk aega mõtlesin, kuidas võiks nimetada ladyfingers küpsiseid, mis on tehtud kamajahust - ladyfingers'id kamajahuga, kamajahust daamisõrmed? Kamanäpud tundus päris lahe. Erinevalt originaalist, ei sula kamanäpud suus, vaid on karedad - sellised ehedad ja talupojalikud.

Olen maal kasvanud ja mõeldes isamaale, tulevad mul meelde just Eestimaa talud, leib (need seosed sai eelmisel aastal ka tordiks kujundatud) ja maaelu. Mulle meeldib mõelda, et terve nädala rasket tööd rüganud tubli talupoeg sööb pidulikul pühapäeval kamanäppude vahele peidetud hõrgutavat kohupiimakreemi. Kahju, et vanasti eestlaste toidulaud nii kesine oli.

Katsetasin kamanäppe kahel moel - ainult kamajahust ja kamajahu pooleks tavalise jahuga. Esimene variant tuli liiga robustne. Teine variant aga tunduvalt mõnusam - parasjagu kare ja kamamaitseline. Tegelikult proovisin rukkinäppe ka, aga rukkijahu ei andnud nii tugevat maitset kui lootsin.

Vaja läheb:

Kamanäpud

3 muna

75 g suhkrut

15 g tärklist

40 g kamajahu

40 g nisujahu

Tükike võid tordipõhjade tegemiseks

Kreem

200 ml vahukoort

2 tl suhkrut

vaniljesuhkrut

200 g maitsestamata kohupiimapastat

1,5 spl želatiini

50 g valget šokolaadi

2-3 spl jõhvikapüreed + maitse järgi suhkrut

Kaunistuseks

külmutatud jõhvikaid

tuhksuhkrut

Kamanäpud tasub päev varem valmis küpsetada. Ahjust võttes on need pehmed nagu biskviit. Seistes aga muutuvad (kuivavad) krõbedaks.

Küpsiste tegemiseks eraldasin munavalged ja vahustasin pehmeks vahuks. Lisasin suhkru ning vahustasin edasi kuni tekkis tugev läikiv vaht. Kloppisin munakollased kergelt lahti ning lisasin munavalgevahule. Segasin õrnalt läbi. Teises kausis segasin omavahel kamajahu ja nisujahu ning sõelusin jahud munavahu hulka. Segasin õrnalt ühtlaseks. Panin taina piimapaki kilest tehtud pritskotti ja pritsisin ühepikkused triibud (umbes 2 cm laiad ja 7 cm pikad) küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpsetasin 175-kraadises ahjus kuni küpsised muutusid kuldpruuniks (10-15 minutit).

Valmistasin kreemi. Selleks vahustasin koore vaniljesuhkru ja 2 teelusikatäie tavalise suhkruga. Lisasin kohupiimakreemi ja segasin ühtlaseks. Jagasin kreemi kaheks. Ühele osale lisasin jõhvikapüree, teisele sulatatud valge šokolaadi. Paisutasin želatiini vees ja sulatasin vesivannil. Jahutasin veidi ja segasin suurema osa jõhvikakreemi hulka. Natuke želatiini panin ka kohupiima-šokolaadikreemi hulka, kuigi šokolaad muudab kreemi isegi tugevamaks. Kasutasin 1 spl želatiini, aga jõhvikreem jäi liiga vedel (nagu ka pildilt näha on) ja kaunistuseks pandud marjad vajusid sisse. Sellepärast suurendasin retsepti kirja pannes želatiini kogust.

Lõikasin papist ribad ja kleepisin need otsapidi kleeplindiga kokku, nii et moodustusid väikesed ümmargused vormid. Proovisin ja katsetasin, mitu küpsist tihedalt üksteise kõrvale vormi mahub ja sättisin vormid täpselt parajaks. Katsin suurema taldriku toidukilega ja asetasin vormid kilele. Murendasin mõned küpsised kaussi, segasin sulatatud võiga ja surusin vormide põhja (küpsiste ja või kogused said kõik tunde järgi võetud). Sättisin kamanäpud vormi, tihedalt üksteise kõrvale, et kreem ei saaks vahelt välja. Valasin vormi kõigepealt valge šokolaadiga kohupiimakreemi, seejärel jõhvikakreemi. Asetasin valmis šarlotid paariks tunniks külma tahenema.

Kaunistuseks sulatasin külmutatud jõhvikad. Märjad jõhvikad kallasin üle tuhksuhkruga ning veeretasin ettevaatlikult suhkrus kuni need said ühtlaselt kaetud. Kulus umbes pool tundi kuni jõhvikate ümber olev tuhksuhkur kuivas krõbedaks koorikuks.

Sellest kogusest peaks saama neli väikest šarlotti. Oleneb muidugi, kui suured tordikesed teha ja kui hästi õnnestub ühesuuruseid kamanäppe küpsetada. Eks ta üks paras pusimine ja ettevõtmine on, eriti kui pole vastavaid vorme, milles torti kokku panna. Aga minu arvates said päris armsad ja lisaks sellele maitsesid ka hästi. Inspiratsiooni sain siit ja siit.

Kuidas "Rukkileib" Sõjamuuseumis käis

2011-02-24T01:13:00.000+02:00

Kui minusugusele kodukokale tehakse ettepanek valmistada 80 külalisele "Rukkileiva" torti, võtab see ausalt öeldes põlvist nõrgaks. Kerge ärevushoog toob pähe kõikvõimalikud ebaõnnestumise variandid alates sellest, kuidas tordipõhjad ahjus ära kõrbevad, lõpetades sellega, kuidas ma nukralt tuldud teed tagasi kodupoole longin, tordid kaenlas, sest mitte kellelegi ei maitsenud...

"Rukkileivad" kodus enne teele asumist

Selline ettepanek mulle tõepoolest tehti. Eesti Sõjamuuseum kutsus Eesti Vabariigi sünnipäeva üritusele Nami-Nami perenaise Pille, kes rääkis "Tort isamaale" konkursi ideest ning ajaloost ja ka minu, kui eelmise aasta tordivõistluse võitja. Mul oli au rääkida paari sõnaga oma tordist ning valmistada külalistele maitsmiseks kaks pätsi "Rukkileiba". Olgu siinkohal öeldud, et esialgsest 80 külalisest sai hiljem 60, mis mõjus pärast esimest ehmatust päris rahustavalt.

Pidulaual

Soovijad said kaasa kenasti kujundatud retsepti

Üritus oli hästi tore, korraldajad ja külalised sõbralikud - kõik sujus hästi. Hirmud ja ärevus kadusid, kui tordid õnnelikult pidulauale jõudsid. Väga kihvt tunne on näha, kuidas inimesed uudishimulikult laua ääres sabas seisavad, et proovida MINU torti. Tohutult palju positiivset energiat annab, kui tullakse ütlema, et tort oli maitsev. Uskumatu, aga nad tõesti tulidki :) Nüüd on mõneks ajaks enesekindluse ja positiivsuse akud täis laetud.

Mul on väga hea meel, et sain võimaluse sellisel üritusel osaleda. Eriti hea meel on mul aga selle üle, et kohtusin Pillega, kes on täpselt nii armas ja tore inimene nagu räägitakse. Kahju ainult, et ei jõudnud Pille kasvuhoones talvituvaid kanasid vaatama. Nad munevad nii lahedaid rohelisi mune!

NB! Muutsin natuke esialgset "Rukkileiva" retsepti. Nüüd on see parem, kui kunagi varem :)

Kuum šokolaad ja vahukommid

2011-01-19T21:18:00.001+02:00

Siidine kuum šokolaadijook pehmete vahusüdametega oligi veel täielikust õnnest puudu. Armastus esimesest lonksust. Kuum šokolaad teeb kuumale kakaole ära nii maitse kui konsistentsi poolest. Ja mõeldes lähenevale sõbrapäevale, soojendab kindlasti ka kullast kallimate sõprade südameid.

Kuuma šokolaadi jaoks kulus kaks tassi piima ja umbes 100 grammi šokolaadi - pooleks piima- ja mõrušokolaad. Maitse intensiivsust saab igaüks ise timmida - mida rohkem šokolaadi, seda rohkem maitset ja magusam jook. Võib teha ka ainult piimašokolaadist või ainult tumedast. Täpselt nii, kuidas parasjagu tuju on ja meeldib. Või kasutada hoopis maitsestatud šokolaadi. Küüslaugušokolaadiga ei kujuta ma seda jooki muidugi hästi ette, aga mine sa tea :)

Kuumutasin potis piima (keema pole vaja ajada), tõstsin pliidilt ning lisasin tükeldatud šokolaadi. Segasin kuni šokolaad sulas. Kuuma šokolaadi võib serveerida vahukoore või vahukommidega ja maitsestada näiteks kaneeliga.

Vahukommid
5 dl suhkrut
2,5 dl vett
6 tl želatiini + 1 dl vett
vaniljesuhkrut
või muud meelepärast maitseandjat
(nt piparmündiessentsi, rummi, kohvi...)

1 dl tuhksuhkrut
4 spl maisitärklist

Keetsin suhkrusiirupi. Selleks lahustasin suhkru soojas vees (suhkur tuleb vees täielikult lahustada) ning ajasin saadud segu nõrgal kuumusel keema. Keetsin 15 minutit, siirupit kordagi segamata. Tõstsin poti tulelt ja jahutasin leigeks. Paisutasin želatiini külmas vees, seejärel sulatasin vesivannil. Jahutasin veidi ja segasin želatiini siirupi hulka. Maitsestasin vaniljesuhkruga. Vahustasin veel sooja siirupi hästi tugevaks ja tihedaks vahuks. Kasutasin selleks täisvõimsusel käsimiksrit. Üsna väsitav tegevus. Pärast 15 minutit hakkas mikser jõudu kaotama ja mul hakkas temast kahju. Lõpetasin vahustamise, kuigi segu oleks võinud olla veelgi tihedam ja tugevam. Nii et vahukommide valmistamisel on võimas köögikombain raudselt kõva tegija.

Tõstsin valmis vahu fooliumist meisterdatud kandilisse vormi (võib kasutada ka kilega vooderdatud kandilist ahjuvormi), silusin pealt siledaks ja asetasin jahedasse tarduma. Vahu võib lasta ka läbi tordipritsi küpsetuspaberile paksude triipudena, millest on pärast hea parajaid juppe lõigata.

Minu eesmärgiks oli südameid teha ja selleks panin vahu vormi õhukese kihina, et hiljem oleks lihtsam küpsisevormiga kujud välja lõigata. Südamekujulise vormi kastsin enne igat vajutust tuhksuhkru-maisitärklise segusse, mis hoiab ära kommi kleepumise vormi külge. Ka valmis komme veeretasin samas segus, et need üksteise ja sööjate näppude külge ei kleepuks.

Karbitäis puhast armastust

Martsipanine puuviljakeeks

2010-12-27T21:11:00.000+02:00

Jõulud pole kunagi varem nii märkamatult ja kiiresti möödunud. Kõik, mis ma teha jõudsin, olid piparkoogid ja puuviljakeeks... kuigi ideid oli rohkem kui väljas lund :)

Selle aasta jõulukeeks sai martsipanimaitseline. Puuviljakeeks soovitatakse nädal või kaks enne lauale panekut valmis küpsetada, et see jõuaks maitsestuda. Mina küpsetasin keeksi valmis viis päeva enne jõule. Aluseks võtsin retsepti Nami-Namist.

Vaja läheb:

250 g võid
1 dl suhkrut
näpuotsaga soola
4 muna
100 g martsipani
5 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
600 g kuivatatud puuvilju (rosinaid, aprikoose, ananassi- ja papaiakuubikuid)
sarapuupähkleid
apelsinisukaadi
Amaretto likööri

Tükeldasin kuivatatud aprikoosid kuubikuteks ning segasin need teiste puuviljadega. Valasin kõik üle Amaretto likööriga ja jätsin puuviljad ööseks likku.
Järgmisel päeval vahustasin toasooja või suhkru ja soolaga heledaks vahuks. Murendasin martsipani kaussi, lisasin kaks muna ja saumikserdasin ühtlaseks. Lisasin saadud segu suhkruga vahustatud võile. Pidevalt edasi vahustades lisasin ühekaupa ülejäänud munad. Lisasin küpsetuspulbriga segatud jahu ning puuviljatükid ja segasin ühtlaseks. Tõstsn taina võiga määritud keeksivormi ja küpsetasin 175-kraadises ahjus kuni keeksi sisse torgatud tikk jäi kuivaks. Lasin keeksil jahtuda. Keerasin jahtunud keeksi paberisse ja hoidsin jahedas. Pintseldasin keeksi aeg-ajalt Amaretto likööriga.

Küüslauk koogi sees?

2010-11-04T22:10:00.001+02:00

Küüslauk koogi sees? No jah. Sünnib süüa küll, aga kindlasti on paremaid variante kui see, mida mina proovisin. Retsept Namis.

Üle pika aja oli hea midagi erilist katsetada, aga nii eriline kook ikkagi ei olnud, et teist korda veel küpsetaks. Küüslaugumaitset oli õrnalt tunda, aga need teised kreftised maitseained - ingver ja muskaat, olid tegelikud maitseandjad.

No näed siis nüüd, päris maha kandnud ma ennast veel ei ole. Blogimises ma mõtlen :)

Apelsini-suvikõrvitsamoos

2010-09-14T17:06:00.000+03:00

Ragne ja Mari-Liisi eeskujul keetsin Leena aiamaal kasvanud hiigelsuurtest suvikõrvitsatest moosi. Nende suurte jurakatega ei oskakski midagi paremat ette võtta. Inspiratsiooni sain eelmise aasta lemmikust rabarberi-apelsinimoosist ja raamatust "Hoidised". Tuli mõnusalt paks sukaadilaadne moos. Magus ja krõmpsub hamba all. Särtsu võiks ehk sidruni näol rohkemgi olla, aga nii juhtub, kui katsetad ja teed suvikõrvitsast esimest korda moosi. Nii et järgmine kord topeltkogus sidrunit!!! Kui järgmine kord ikka tuleb, sest hakkasin mõtlema, et kas see pole mitte raiskamine, kui 2 kg suvikõrvitsast saab napilt 1,5 l moosi?

Vaja läheb:

2 kg kooritud ja seemnetest puhastatud suvikõrvitsat

2 sidrunit (veel parem 4)

3 apelsini

1 kg suhkrut

Riivisin suvikõrvitsa jämeda riiviga, sidruni ning apelsinikoore peenema riiviga. Panin suvikõrvitsa ja tsitruseliste koored kihiti 500 g suhkruga potti. Lasin seista 24 tundi. Seismise ajal eraldub kõrvitsast vedelik ning kõrvitsalaastud ei kee hiljem katki.

Valasin tekkinud vee ära (seda on palju!), kallasin suvikõrvitsale peale sidrunitest ja apelsinidest pressitud mahla ning kuumutasin keemiseni. Lisasin ülejäänud suhkru ja keetsin aeg-ajalt segades üle poolteise tunni. Ootasin, millal külmale taldrikule tilgutatud moos tarduks, aga ma ei jõudnudki ära oodata :) Tõstsin moosi kuumutatud purkidesse, lasin jahtuda ja keerasin kaaned peale.

Banaanileib

2010-09-09T10:50:00.000+03:00

Ma pean nüüd oma sõnu sööma hakkama... Kunagi päris alguses kirjutasin, et ma vabatahtlikult banaani küpsetistesse ei pane. Mulle lihtsalt ei meeldi küpsetatud banaan või ka liiga küpse banaan toorest peast. Kõige vähem meeldivad mulle banaanimaitselised kommid või müslibatoonid. Selline tunne nagu sööks midagi väga keemilist. Aga pärast selle retsepti katsetamist olen ma nõus banaani täiesti vabatahtlikult koogi sisse panema ja seda kooki ka hea meelega sööma.

Banaanileib või -kook, kuidas meeldib... Mulle meeldib leib ja meeldib see, et järgmine kord ei pea ma enam kolm päeva mõtlema, mida liiga küpsete banaanidega peale hakata. Tundub, et selles David Lebovitzi banaanileiva retseptis on kõik ained täpselt paika timmitud, sest tulemus on väga mõnus - vetruv, kohev, mahlane, magus (kui üle ei küpseta!). Muidugi ka banaanimaitseline, aga mitte pealetükkivalt.

Vaja läheb:

210 g jahu

1 tl küpsetuspulbrit

0,5 tl soodat

0,5 tl soola

1 tl jahvatatud kaneeli

150 g suhkrut

55 g võid (sulatatud)

1 muna (toatemperatuuril)

1 munavalge (toatemperatuuril)

2 küpset banaani

125 ml hapukoort

0,5 tl vaniljeekstrakti

60 g tumedat šokolaadi

Segasin ühes kausis kõik kuivad ained. Sulatasin ja jahutasin või. Hakkisin šokolaadi. Kloppisin teises kausis muna ja munavalge vispliga lahti, lisasin sulatatud või, saumikseriga püreestatud banaanid, hapukoore, vanilje. Valasin saadud segu kuivainesegule ja segasin õrnalt läbi. Tainast ei tohi üle segada! Enne kui jahu oli täielikult segunenud, lisasin hakitud šokolaadi ja lõpetasin segamise kohe, kui viimane kuiv jahulaik segunes. Valasin taina võiga määritud vormi (kasutasin ovaalset 18 cm klaasvormi, aga sobib ka kuni 23 cm vorm) ja küpsetasin 180-kraadises ahjus veidi üle 40 minuti. Kooki ei maksa üle küpsetada. Kui on näha, et see on pealt küps ja näpuga katsudes kergelt vetruv, tasub kook välja võtta, mitte üleliia pruuniks küpsetada. Maitseb hästi nii leigelt kui jahtunult. Seisab pehme mitu päeva.

Ajab ikka vihale küll...

2010-09-06T17:40:00.000+03:00

Nädalavahetusel tegin seda beseekattega õunakooki ja kirjutasin blogisse pika jutu valmis... Tavaliselt ma ühel päeval kahte postitust ei tee ja sellepärast kirjutan mõnikord asju ette. Või jäävad mõned asjad lihtsalt pooleli...

...aga vahepeal oli internetiühendus kadunud ja Blogger ei salvestanud tervet juttu ära. No ma tahtsin siis kaval olla ja copy-paste teha. Nässu läks midagi, ära kustutasin kõik. Mul oli meeles see Ragne postitus ja lugesin ruttu kommentaarid läbi, et mis tegema peab. Aga liiga hilja oli.

Nüüd jäi Kutt magama, võtsin ennast uuesti kokku ja kirjutasin kõik uuesti. Hea meel oli, et ikkagi viitsisin, sest oli teine pikemat sorti postitus. Ja kui ma siis eelvaadet lugedes otsustasin, et üks lõiguvahe on vaja koomale tõmmata... juhtus kõik uuesti!!!!!! Pagan küll! Proovisin siis jälle kõiki Ragne kommentaarides pakutud variante, aga ei aidanud miski...

Niigi on viimasel ajal neid postitusi väheks jäänud, sest linnas ma naljalt korralikke pilte ei saa ja see kirjutamine võtab ka omajagu (une)aega... ühesõnaga, isu läheb ära niimoodi :(

Olen proovinud ka nii, et kirjutan teksti ennem mujal valmis ja siis kopeerin blogi tekstikasti, aga ei sobi minu arvuti võimalused ja Blogger kuidagi omavahel kokku. Kõik on paigast ära (kirjastiilid ja reavahed jne) ja muutmine ei õnnestu mitte kunagi. Säh sulle kooki moosiga. Jääb hea retsept seekord üles panemata. Kolmandat korda lihtsalt pole enam tuju...

Pildid panen kiuste üles :)

Meil maal

2010-09-05T07:31:00.000+03:00

Hilissuvi kasvuhoones...

... ja vaarikates

... ja kuuri all

... ja niisama aias

... valged ja punased

... ja kaheksa oranži

Koerad on meil ka kõrvitsakarva. Üks kurjem kui teine.

Sügis on värvipliiatsid juba välja otsinud...

Pihlakas ja jõgi "ajavad üle"

Seda kõike valvab meie kodu kaitseingel

Kaneeli-õuna juustukook

2010-09-01T16:37:00.001+03:00

Mul on üks kiiks... lisaks kõikidele teistele kiiksudele muidugi. See kiiks ei luba mul juua piima, millel on tänane kuupäev või süüa ükskõik millist toiduainet, mille pakendilt vaatab vastu eilne kuupäev. Kui ma tean, et sink oli parim enne tänast päeva, siis ei muuda seda minu jaoks söödavaks ei praadimine ega küpsetamine. Rääkimata sellest, et ma seda lihtsalt võileivale lõikaksin.

Selle kiiksu pärast tahan ma ka kõiki kooke ja torte kohe peale valmimist süüa, kuigi ma tean väga hästi, et paljud neist vajavad pikemat aega "tõmbamiseks". Mind tabab kerge ärevus, kui ma tean, et mõni muna või piimatooteid sisaldav hõrgutis on mitu päeva seisnud (mis muidugi ei tähenda, et ma neid kogemata söönud ei oleks). Aga kui jutt on küpsetatud juustukoogist... ma ütlen seda nüüd väga raske südamega... aga ikkagi ütlen (: ...minu arvates on küpsetatud juustukook kõige parem siis, kui ta on seisnud kaks ööd. Mitte kolm või viis tundi ega ka üleöö nagu tavaiselt retseptides soovitatakse. Küpsetatud juustukooki pole mõtet teha, kui tahad õhtuks külalistele midagi lauale panna. Juustukoogi tegu tuleb ette planeerida. Ja mul ongi kahju, et emale sünnipäevaks tehtud kook sai külmas seismiseks aega ainult ühe öö. Eile õhtul meile kaasapandud torditükk oli täna hommikul tunduvalt maitsvam! Aga kolm ööd seisnud kooki ma sellegipoolest enam proovida ei julgeks (:

See kook on mõnusalt kreemine ja õhuline. Mitte üleliia kaneeline. Õhuliseks muudavad koogi munavalged, mis tuleb eelnevalt vahustada ja siis juustukreemile lisada. Retsept raamatust "The Complete Book of Cupcakes, Cheesecakes and Cookies".

Vaja läheb:

Põhi:

100 g võid (külma)

150 g jahu

1 spl suhkrut

1-2 spl külma vett

Kate:

750g toorjuustu (toasooja)

160 g suhkrut

3 muna

180 ml vahukoort

1 tl jahvatatud kaneeli

2 õuna (koorimata)

veidi sidrunimahla

Valmistasin koogipõhja. Segasin jahu suhkruga, riivisin hulka külma või ja segasin näppudega purutaoliseks. Lisasin nii palju külma vett, et taigen muutus ühtlaseks. Surusin taina ühtlaselt küpsetusaberiga vooderdatud koogivormi põhja ja asetasin juustukreemi tegemise ajaks sügavkülma (sügavkülma selleks, et põhi eelküpsetamise ajal oma kuju hoiaks).

Kreemi jaoks mikserdasin toasooja toorjuustu, suhkru, kaneeli ja munakollased ühtlaseks. Lisasin vahustamata koore. Vahustasin munavalged ja lisasin kahes osas ettevaatlikult segades toojuustukreemile.

Torkisin külmunud koogipõhja kahvliga auguliseks ja eelküpsetasin 180-kraadises ahjus umbes 20 minutit (kuni põhi muutub helepruuniks). Jahutasin ja valasin peale toorjuustukreemi. Ladusin koogile õhukesed sidrunimahlaga piserdatud õunaviilud ja küpsetasin 180-kraadises ahjus veidi üle tunni. Jätsin valmis koogi lahtise uksega ahju jahtuma. Katsin koogi köögirätiga ja tõstsin ööseks külmkappi.

Järgmine kord olen targem:

- lõikaksin õunaviilud fileerimisnoaga hästi õhukeseks. Mida õhemad viilud, seda kenam jääb koogi pind. Õhukesete õunaviilude ääred küpsevad armsasti laineliseks;

- teeksin äärtega koogipõhja, siis jääb kook paremini "hoidma";

- serveeriksin kooki ülejärgmisel päeval;

- ei serveeriks kooki külmkapikülmana, vaid laseks tal vähemalt pool tundi toatemperatuuril seista.

Martsipanist lilled

2010-08-25T01:17:00.000+03:00

Ei-ei, ma ei ole vahepeal niisama jalad seinal vedelenud. No olgu, natuke siiski (: Aga selline suvi oli ju... Juba igatsen. Tegelikult olen vahepeal päris palju blogimisväärseid küpsetisi ahjust välja võtnud, aga kuna ma ühel hommikul otsustasin, et mul on fotokale uut objektiivi vaja, sest vanaga kohe üldse enam ei saa, siis nagu kiuste ei tule enam ükski koogipilt isuäratav välja. Sellepärast ongi mul jäänud kirja panemata näiteks beseekattega õunakook, hästi šokolaadised tassikoogid toorjuustukreemiga, juustukook röstitud ploomidega, vürtsikas õunakook (Elina köögis), šokolaadikeeks kuivatatud kirssidega, ploomimuffinid, vaarikapirukas... Kui on valgus, siis pole kooki, kui on kook, siis pole valgust või on kook juba otsas...

Eile oli natuke valgust ja olid lilled. Ema-isa pulma-aastapäevaks tegin trühvlitorti. Külmkapist leidsin ammu unustatud värvitud martsipani, mis Mehhiko muffinitest üle jäi. Meisterdasin tordile kaunistuseks kolm lille - idee poolest peaksid roosid olema. Minu päris esimesed martsipanist lilled! Sada korda olen mõelnud, et peaks proovima, nüüd siis lõpuks sain tehtud. Natuke paksud ja karvased tulid, aga üldiselt jäin tulemusega rahule. Harjutamine teeb meistriks ja pildi panen siia just sellepärast, et oleks hea võrrelda, kui ma lõpuks meistriks peaksin saama (:

Enne lillede tegemist vaatasin seda videot.

Päikesekuivatatud õunad

2010-08-09T15:39:00.001+03:00

Sellel aastal on nii vähe õunu. Ploomidest ja kirssidest rääkimata. Neid viimaseid ei saanud isegi niisama maitsmiseks ühtegi. Õunad kukuvad ka enne valmis saamist puu otsast alla. Hirmus kõvad ja hapud on, aga kooki kannatab teha küll. Ja talveks kuivatada samuti.

Vahelduseks kuivatasin imeõhukesi õunaviile. Ja mitte ahjus või saunalaval, vaid hoopis päikese käes. Lõikasin puhastatud ja kooritud õunad juurviljakoorijaga õhukesteks viiludeks ja ladusin ühekaupa puhtale paberile. Jätsin õunad õue päikese kätte kuumalainet nautima ja õhtul nokkisin kuivanud viilud paberi küljest ära. Paarile paberilehele said liiga õhukesed viilud, mis ei tulnudki enam paberi küljest lahti, vaid kuivasid sinna kinni. Need lehed nägid välja nagu kunstiteosed. Olekski võinud ühe ära raamida ja kööki seinale riputada :)

Võiks arvata, et nii õhukestel õuntel pole maitset, aga need on vägagi särtsakad. Lisaks ilusa erksa värviga. Krõbedad nad ei ole, selliseid saab ahjus kuivatades, aga krõbedale ahjumüslile annavad mõnusat maitset küll. Rääkimata sellest, et neid on niisama mõnus näksida.

Maasika-halvaatort

2010-07-14T18:33:00.000+03:00

Üks järjekordne Nami-Nami retsepti katsetus. Kokkuvõttes väga maitsev, aga tordipõhja ei õnnestunud retsepti järgi teha. See jäi liiga vedel, et koogivormi suruda, mistõttu lisasin päris palju jahu. Lõpptulemuseks küll krõbe, kuid ilmselgelt liiga paks tordipõhi. Sellepärast ma põhja retsepti praegu kirja ei pane. Peaks hakkama mingeid ümberarvutusi tegema, aga sellise kuumusega küll ei viitsi. Hea vabandus, tegelikult ei ole matemaatika mulle kunagi meeldinud :) Aga põhjaks sobib hästi liiva- või muretaigen või hoopis küpsistest põhi. See tuleks eelküpsetada (va küpsistest põhi), jahutada ning seejärel katta täidise ja maasikatega.

Täidis on väga maitsev ja selle retsepti panen küll siia järgmiseks korraks kirja.

Vaja läheb:

2 dl vahukoort

300 g vaniljemaitselist kohupiimapastat

100 g halvaad

1-2 l värskeid maasikaid

Hakkisin halvaa suure kööginoaga peeneks ja segasin kohupiimaga. Vahustasin koore ja segasin kohupiima hulka. Valasin täidise eelküpsetatud tordipõhjale ja kaunistasin maasikatega. Osad maasikad võib ka tükeldada ja kreemi sisse segada. Maitseb hästi kohe, aga veelgi paremini järgmisel päeval.

Ema palus, et ma teeksin tema sõbrannale sünnipäevaks ka väikese sümboolse tordikese. See kukkus niimoodi välja...

Hea tuju munad

2010-07-14T14:13:00.000+03:00

Mina oskan küll pisiasjadest rõõmu tunda. Need maamunad on nii nunnud, et neid ei raatsigi koogi sisse panna :)

Brita nii ja teisiti

2010-07-12T21:47:00.000+03:00

Ma tean küll, miks ma seda kooki varem teinud pole. Juba ammu lugesin retsepti ja kuulasin, kuidas teised Britat teevad, aga mulle tundus, et see on hullumeelne mässamine. Lõigata pooleks kook, millel on beseekate??? Vahepeal sain muidugi targemaks - koogipõhi tuleb lõigata küll pooleks, aga mitte nii nagu tavaliselt biskviidiga tehakse. Põhi tuleb lõigata lihtsalt kaheks võrdseks tükiks, mis hiljem üksteise otsa tõstetakse. Noh, siis ma itsitasin tükk aega enda üle, aga koogi küpsetamiseni ikkagi ei jõudnud. Enda lohutuseks tean öelda, et ma pole ainuke, kes selle koogi retsepti lugedes asjast esimesel hetkel valesti aru on saanud :D

Igatahes, see ammu teada-tuntud ja külapeal maitstud Brita on nüüd minu armastus esimesest küpsetamisest (: Ühest korrast ei piisanud. Esimesele järgnes kohe teine. Üks metsmaasikatega, teine tumeda põhja ja aedmaasikatega. Mõlemad ülimaitsvad (eriti järgmisel päeval) ja muidugi sõltuvust tekitavad. Retsept siit.

Vaja läheb:

Põhi:

150 g võid

125 g suhkrut

3 munakollast

110 g jahu (tumeda põhja jaoks võtsin 100 g jahu, millele lisasin 2 spl kakaopulbrit)

2 tl küpsetuspulbrit

1 dl piima

Kate:

3 munavalget

175 g suhkrut

mandlilaaste

Vahele:

4 dl vahukoort

1 tl vaniljesuhkrut

2 spl suhkrut

maasikaid vm värskeid marju

Eraldasin munakollased valgetest. Vahustasin toasooja või suhkruga heledaks vahuks ja lisasin edasi vahustades ükshaaval munakollased. Segasin jahu küpsetuspulbriga (ja kakaoga) ja lisasin jahu vaheldumisi piimaga võivahule. Valasin taina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja silusin noaga ühtlaseks.

Vahustasin munavalged tugevaks vahuks ja lisasin seejärel suhkru. Vahustasin kuni munavalge muutus tugevaks ja läikivaks. Määrisin munavalgevahu ühtlaselt tainale ja puistasin peale mandlilaastud. Küpsetasin 175-kraadises ahjus umbes 30 minutit kuni põhi oli küpsenud. Käisin aegajalt põhja küpsust kontrollimas, aga heleda Brita põhja suutsin ikkagi ära kõrvetada...

Lõikasin jahtunud koogi kaheks võrdseks tükiks. Ühele tükile valasin peale suhkrutega vahustatud koore ja ohtralt maasikaid. Seejärel tõstsin peale teise koogitüki. Kooki võib kohe serveerida, aga mulle tundub, et teise päeva Brita on maitseküllasem.

Karamellijäätis

2010-07-02T09:38:00.000+03:00

On üks jäätiseputka, millest ma ei suuda kunagi niisama mööda jalutada, sest ma tean, et seal müüakse ühte minu lemmikut - karamelli-pohlajäätist. See on segu vaniljejäätisest, karamellijäätisest ja pohlamoosist. Ja kui ma juba Rüütli tänavale satun, läheb meelest see suur hunnik E-aineid, mis poejäätises peidus ja me istume Kutiga sinnasamasse tänavapingile ja naudime suurt portsu jäätist. Ja muidugi Onu ehitatud Rüütli tänavat ka (:

Aga kodune karamellijäätis on loomulikult veelgi parem. Ma ei tea, miks see karamelline maitse mulle äkki nii meeldima on hakanud. Seekord tegin jälle rammusama variandi. Kohe üldse ei meeldi, kui jäätis sügavkülmas kivikõvaks külmub. Retsept siit, tegin väiksema koguse.

Vaja läheb:

5 munakollast

150 g suhkrut

3 dl vahukoort

3 dl kohvikoort (või piima)

Vahustasin munakollased 60 g suhkruga kohevaks vahuks. Kuumutasin vahu- ja kohvikoore potis keemiseni ja valasin ettevaatlikult munavahule. Segasin korralikult läbi ja valasin segu uuesti potti. Kuumutasin tasasel tulel umbes 10 minutit kuni segu muutus paksemaks.

Panin ülejäänud suhkru potti ja kuumutasin kuni suhkur muutus karamelliks. Mida kauem kuumutada ja tumedamaks suhkur kõrvetada, seda tumedama värvi ja mõrkjama maitsega jäätis tuleb. Lisasin valmis karamelli peenikese nirena pidevalt segades kuumale muna-kooresegule. See oli päris ehmatav, sest karamell hakkas sisisema ja jäi jaheda vispli külge kinni. Õnneks segunes siiski ilusasti. Jäätisesegu soovitatakse enne külmutamist läbi sõela valada.

Jahutasin segu külmaveevannis ja panin paariks tunniks külmkappi. Valmistasin jäätise jäätisemasinas.

Budapesti rull

2010-06-30T22:45:00.000+03:00

Otsisin, mis ma otsisin, aga ei leidnud, kust see kook oma nime on saanud ja miks ta just Rootsis nii populaarne on. Sain ainult teada, et ungarlased ise pole Budapesti rullist midagi kuulnud :) Retsept jäi juba ammu Nami-Namist silma. Hoolimata sellest, et käimas on uus kooskokkamine ülinämmal teemal, ei ole ma veel turule jõudnud ja nii tassisingi poest koju hoopis purgi mandariine.

Upsiderohke koogitegu oli. Viimasel ajal olen nii palju biskviiti küpsetanud, et kallasin suhkru automaatselt kaussi munavalgetele peale. Tegelikult tuleb munavalged ennem tugevaks vahuks vahustada ja alles siis suhkur lisada. Päästsin, mis päästa andis... Siis võtsin külmkapist ainukese endale teadaoleva konservipurgi ja avasin selle. Ups! Purustatud tomatid. Vahukoore vahustasin ka üle. Ja mina ei tea, mis nipiga seda kooki rulli keeratakse, kui see juba plaadilt transportimise käigus mureneb. Asja tast lõpuks ikkagi sai. Hästi magus ja pähkline. Järgisin täpselt retsepti, kuna testisin seda Nami-Nami fotokampaania raames, aga minu maitse ihkaks järgmine kord vähem pähkleid ja suhkrut, rohkem vahukoort ja mandariine.

Vaja läheb:

5 munavalget

100-150 g sarapuupähkleid

2-3 dl suhkrut

1 dl jahu

2 spl kakaopulbrit

3 spl mandlilaaste

Täidis:

3-4 dl vahukoort

300 g purk konserveeritud mandariine (järgmine kord ostaks suurema purgi :)

Peenestasin pähklid köögikombainis, segasin juurde jahu ja kakaopulbri. Munavalged tuleb vahustada kõigepealt tugevaks vahuks ning lisada siis vähehaaval suhkur. Vahustada kuni vaht on paks ja läikiv. Segasin pähklisegu munavahu hulka ning määrisin taina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpsetasin 150-kraadises ahjus 15 minutit, siis keerasin temperatuuri 175 kraadini ja küpsetasin veel 5 minutit. Lasin täielikult jahtuda. Kummutasin biskviidi puhtale küpsetuspaberile ning eemaldasin põhja küljest paberi. Vahustasin vahukoore, segasin hulka nõrutatud mandariinitükid ja määrisin täidise biskviidile. Keerasin koogi paberi abiga rulli. Kuna pähklibiskviit on tunduvalt tugevam/tihkem kui tavaline, siis kipub see kergesti murenema. Valmis koogil lasin paar tundi külmas seista ning enne serveerimist puistasin peale tuhksuhkrut.

Kuti sünnipäevatort

2010-06-28T15:03:00.000+03:00

Sellest pidi tulema kahe kastiga rekka, aga tort tuli rohkem tavalise veoauto moodi. Kuigi külalistele meeldis ja tort maitses hästi, ei saa ma oma tundeid väljendamata jätta, et ise ma teostusega rahule ei jäänud. Põhjuseks kiirustamine, unustamine ja vahukoorega kaunistamise raskused suvisel ajal :) Aga kui see korraks kõrvale jätta, siis sai päris vahva ja lõbus tort. Lapsed olid kõik huvitatud rattaga torditükist ja imeilusatest suurtest maasikatest, mis õde hommikul Viljandi turult tõi.

Valisin välja selle maasikatordi retsepti ja tegin kõigepealt proovitordi, et katsetada, kuidas auto kabiin ja kaunistamine õnnestuvad. Tort tuli ülimagus, mistõttu otsustasin vähema suhkru ja tavalise biskviidi kasuks.

Et vedel täidis biskviidi vahel püsiks, oli vaja sobivat vormi. Veidike mõõtmist, lõikamist, kleepimist ja papist tordivorm oligi valmis ning täitis oma ülesannet suurepäraselt. Katsin papitükid fooliumiga, põhja ja küljed tõmbasin lisaks veel toidukilega üle.

Tordi jaoks kulus kaks heledat ning üks tume biskviit ja suur kausitäis maasikakreemi (ligi kaks kilo). Tegin kolm maasikatorti (sellist nagu pildidl). Kahest said kastid ja ühest kabiin.

Kabiini jaoks lõikasin tordi pooleks. Lühemast poolest lõikasin täisnurkse trapetsi ja tõstsin selle pikema poole peale.

Katsin kõik tordi osad kohupiima-vahukoore seguga ning kaunistasin vahukoorega. Kabiini osa jaoks värvisin vahukoore kakaoga beežiks. Väikese proovitordi kaunistasin safraniga värvitud vahukoorega, mis nägi väga armas helekollane välja, aga sünnipäevahommikul ei olnud mahti mässama hakata.

Panen kirja kogused, mis kuluvad ühe tordi (ühe kasti) tegemiseks. Sellise suure autotordi jaoks tuleks torte teha kolm.

Vaja läheb:

3 muna

1 dl suhkrut

0,5 dl jahu

0,75 dl tärklist

1 tl küpsetuspulbrit

immutamiseks apelsinimahla

Kreem:

3 dl vahukoort

200 g metsmaasikajogurtit

400-500 g viilutatud maasikaid

2-3 spl suhkrut

sidrunimelissi

4 lehte želatiini

0,5 dl apelsinimahla

Kõigepealt küpsetasin biskviidi. Vahustasin munad suhkruga tugevaks vahuks ja sõelusin juurde omavahel segatud jahu, tärklise ja küpsetuspulbri. Segasin ettevaatlikult ühtlaseks. Valasin taina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpsetasin 220-kraadises ahjus 7-9 minutit. Lasin biskviidil jahtuda ja lõikasin selle pikuti kolmeks võrdseks tükiks.

Kreemi jaoks vahustasin koore suhkruga, segasin juurde jogurti, viilutatud maasikad ja hakitud sidrunimelissi. Paisutasin želatiinilehti külmas vees umbes 5 minutit ja sulatasin 0,5 dl kuumas apelsinimahlas. Jahutasin veidi ja segasin kreemi hulka. Immutasin biskviiti apelsinimahlaga ja ladusin põhjad kreemiga vaheldumisi vormi. Pealmiseks kihiks jätsin biskviidi. Jätsin tordi ööseks külma tarretuma.

Suure tordi katmiseks kulus umbes 500 g kohupiimapastat, mis oli segatud 200 ml vahustatud koorega. Kaunistamiseks kulus 3 või 4 pakki vahukoort (täpselt ei mäletagi enam), umbes 1,5 kg maasikaid, üks pakk väikeseid Domino küpsiseid, kaks kollast šokolaadinööbikest, veidi tumedat šokolaadi ja kaks tordivulkaani.

# # # # #

Kuna Kuti sünnipäev on peale jaanipäeva, siis otsustasime teha grillivaba sünnipäeva. Eelmisel aastal see ei õnnestunud, aga sellel aastal küll :) Et oleks järgmisel aastal hea meelde tuletada, panen siia kirja, mis laual oli:

- puuviljabool saabuvatele külalistele (kaks osa viinamarjamahla, üks osa ananassimahla, üks osa gaseeritud vett + tükeldatud värske ananass, õunatükid ja viinamarjad);
- erinevad tikuvõileivad (leib, sai, merevaik, värske kurk, paprika, praetud minifrikadellid, sink, juust, salatileht);
- "hiirekesed" - täidetud munad (majonees, sinep, redis, till, roheline sibul, rosinad silmadeks);
- melonist "siilid" - poolitatud melonisse lükatud puuviljatikud (maasikas, kiivi, viinamari, virsik);
- lavašikrõpsud merevaigu ja maitserohelisega;
- kirju koer;
- keedetud värske kartul;
- külm kodujuustukaste (kodujuust, hapukoor, tomat, kurk, till);
- kodused kotletid;
- värske salat;
- kodus küpsetatud leib;
- küüslauguvõi;
- autotort.

SUUR AITÄH kõikidele abistajatele!!!

Kahju, et fotokat polnud käeulatuses, kui tordivulkaanid põlema panin. Oli teine kadunud nagu vits vette :)

Singipirukas sinihallitusjuustuga

2010-06-23T07:46:00.000+03:00

Üks hästi lihtne ja maitsev pirukas, mida olen päris palju küpsetanud. Kui ma õigesti mäletn, siis on retsept raamatust "Pirukad 2".

Vaja läheb:

500 g pärmi-lehttainast

300 g kalkunisinki (võib ka tavaline sink olla)

1 punane paprika

1 väike purk ananassitükke

100 g sinihallitusjuustu

2 muna

3 dl kohvikoort

musta pipart

soovi korral soola (juust ja sink on omajagu soolased!!!)

Rullisin taina õhemaks ja asetasin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Tainas tuleks rullida suuremaks kui plaat, siis jäävad pirukale ilusad krõbedad ääred. Torkasin kahvliga tainasse mõned augud. Puistasin pirukapõhjale kuubikuteks lõigatud singi, paprika ja nõrutatud ananassitükid. Kloppisin munad lahti, segasin juurde kohvikoore ja kahvliga purustatud sinihallitusjuustu. Valasin muna-kooresegu pirukale ja küpsetasin 200 kraadises ahjus umbes 25-30 minutit.

Väike hapuoblikatort

2010-06-21T11:23:00.002+03:00

Natuke jäi ikka kripeldama, kui vahepeal mõtlesin, et ma RMK tordivõistlusest osa ei võta. Mõned ideed justkui olid, aga need polnud nagu need õiged... Ja siis lugesin, et Aet tegi hapuoblikajäätist. Kui jäätise sisse sobib, siis sobib ju tordi sisse ka (: No vot, näpud hakkasid sügelema ja süda taguma, et mis ja kuidas ja kui palju ja millega koos...

Esialgu ei tulnud midagi paremat pähe kui biskviit põhja ja vahukoor-kohupiim peale. Tahtsin katsetada, kas hapuoblikamahl ja želatiin üldse koostööd teevad. Suurest hirmust, et želatiin haput ei armasta, kuumutasin oblikamahla keemiseni, mispeale selle ilus roheline värv pruunikasroheliseks muutus. Samas jäi tort ikkagi mõnusalt heleroheline ja oblikamaitseline. Aga midagi oli puudu. Ema arvas, et liiga lame, isa kommenteeris, et üks rabarber kõik (: Kutt oli ainult vahukoorekaunistustest huvitatud.

Kuna teemaks on loodus, siis tahtsin tordipõhja ka midagi põllult või metsast. Kogemata komistasin maal koridoris korvi otsa, millest leidsin purgi võilillemett. Rohkem ei olnudki vaja mõelda. Isa rabarberi jutt viis selleni, et lisasin kreemile kaneeli.

Ilus heleroheline välimus oli riski väärt - teise tordi tegin toormahlaga. Kreem tarretus ja tort sai tunduvalt maitseküllasem.

Selle katsetuse käigus sündis minu jaoks täiesti uus tordipõhi - meebiskviit. See sai hapule kreemile vastukaaluks mõnusalt magus, tavalisest biskviidist tihedam ja tugevam. Kindlasti teen seda veel mõne teise tordi põhjaks, ehk mitte nii magusana...

Vaja läheb

Meebiskviit:
1 muna
0,25 dl suhkrut
veidi soola
3 spl võilillemett
0,25 dl jahu
0,25 dl tärklist
0,5 tl küpsetuspulbrit

Hapuoblikakreem:
2 dl vahukoort
1 dl maitsestamata kahupiimapastat
2-3 spl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
0,5-1 tl kaneeli
0,5 dl värsket hapuoblikamahla
1,5 tl želatiini

Vahustasin muna suhkru ja soolaga tugevaks vahuks. Segasin ettevaatlikult hulka võilillemee ning sõelusin ja segasin juurde omavahel segatud jahu, tärklise ja küpsetuspulbri. Valasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse koogivormi (18 cm) ja küpsetasin 220-kraadises ahjus umbes 7 minutit.

Kreemi jaoks vahustasin koore, lisasin kohupiimapasta ja maitseained. Valasin juurde värskelt pressitud hapuoblikamahla. Leotasin želatiini külmas vees (u 0,5 dl), sulatasin kuumaveevannil, jahutasin ja segasin kreemi hulka. Valasin kreemi jahtunud tordipõhjale ja tõstsin tordi ööseks külma.

Praeguseks on juba uusi mõtteid, mida ja kuidas oleks võinud teha, aga kolm hapuoblikatorti järjest on liig, mis liig. Kui ühel ilusal päeval jälle hapuoblikaisu tuleb, siis võib-olla proovin täiendatud variandi ka ära (:

Kuna maal kaalu ei ole, siis ma ei oska täpselt öelda, kui palju hapuoblika lehti kulus, et saada 0,5 dl mahla. Suur sõel oli kuhjaga täis. Selleks, et mahla kätte saada, rebisin lehed väiksemaks ja saumikserdasin peeneks. Panin saadud segu marli sisse ja pigistasin mahla välja.

Kahepäevasele oblikakorjamisele vastutasuks sain puugi. Mitte kunagi ei ole ükski puuk mind tahtnud ja nüüd, kui otsustasime terve pere ära vaktsineerida, on puugid kallal. Kurivaim oli öö otsa mu põlveõndlas maiustanud enne, kui jaole sain.

Rabarbrišarlott

2010-06-16T21:12:00.000+03:00

No ei tule vaimu peale. Kaks tordivõistlust on käimas (see ja see) ja ma olen nagu tühjaks pigistatud sidrun. Kooli lõpp tõi kaasa sellise pingelanguse, et nüüd tahaks ainult niisama vedeleda (kus pagana kohas see päike on?) ja üldse mitte millestki mõelda. Veel vähem midagi välja mõelda. Siin ongi järjekordene retseptikatsetus ja pilt Nami-Nami fotokampaania tarbeks. Midagi neile, kes armastavad vähemagusaid torte. Muide, see on minu esimene šarlott. Kindlasti mitte viimane...

Vaja läheb:

Rullbiskviit:

3 muna

1 dl suhkrut

0,5 dl jahu

0,75 dl tärklist

1 tl küpsetuspulbrit

2 dl kohupiima

1,5 dl moosi

Täidis:

5 dl tükeldatud rabarberit

0,5 dl suhkrut (päris hapu jääb, suhkrut ikka oma maitse järgi!)

1 kaneelikoor

2 tl želatiini

0,5 dl vett

2 dl vahukoort

Kõigepealt valmistasin rullbiskviidi. Selleks vahustasin munad suhkruga tugevaks vahuks. Seejärel sõelusin hulka ja segasin ettevaatlikult juurde omavahel segatud kuivained. Valasin taina küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpsetasin 220-kraadises ahjus umbes 8 minutit (NB! Esimese 5 minuti jooksul ei tohi ahjuust avada, muidu vajub biskviit kokku). Kallutasin valmis biskviidi lauale suhkruga ülepuistatud küpsetuspaberile ja tõmbasin paberi biskviidi küljest ära. Segasin kohupiima moosiga, määrisin jahtunud põhjale ja keerasin biskviidi rulli.

Vooderdasin kausi toidukilega nii, et kile servad ulatusid üle kausi ääre. Lõikasin rullbiskviidist 2 cm suurused viilud ja ladusin kausi põhja ning äärtele (ehitasin kausi sisse rullbiskviidist kausi).

Täidise jaoks valasin poti põhja natuke vett, lisasin tükeldatud rabarberi ja kaneelikoore ning keetsin kuni rabarber muutus pehmeks. Lisasin suhkru ja jahutasin segu külmaveevannis. Panin želatiini 5 minutiks vette likku ja vahustasin vahepeal vahukoore. Sulatasin želatiini kuumaveevannil ja segasin rabarberi hulka. Kõige lõpuks segasin juurde vahustatud koore. Valasin täidise rulbiskviidist kaussi, tõstsin kile servad koogile ja jätsin tordi ööseks külma seisma.

Kuna täidis ei ulatunud päris rullbiskviidi servani, lõikasin järgmisel päeval üleliigse serva ära. Asetasin serveerimisaluse kausi põhjale ja keerasin kausi ettevaatlikult ümber. Eemaldasin kile ja kaunistasin tordi vahukoore ja maasikatega.

Kirsikeeks valge šokolaadiga

2010-06-08T15:29:00.001+03:00

Olin täiesti veendunud, et viimane karbitäis külmutatud kirsse läks jäätise sisse, aga ei. Sügavkülm ei taha kuidagi tühjaks saada, leidsin veel ühed kirsid. Keeksi isu oli. Retsept raamatust "Kelmikad keeksid".

Vaja läheb:

2 muna

2 dl suhkrut

125 g võid

1 dl piima

1 tl riivitud sidrunikoort

poole sidruni mahl

100 g valget šokolaadi

3,5 dl jahu

2 tl küpsetuspulbrit

200 g värskeid või külmutatud kirsse (maasikaid või vaarikaid)

Vahustasin munad suhkruga kohevaks vahuks. Lisasin sulatatud ja jahtunud või, seejärel piima, sidrunikoore ja -mahla ning tükeldatud šokolaadi. Segasin juurde küpsetuspulbriga segatud jahu. Kõige viimasena segasin ettevaatlikult juurde külmunud kirsid (kui kasutada külmutatud marju, siis ei tohiks neil lasta eelnevalt sulada, vaid tuleks lisada need tainale külmunud kujul). Valasin taina keeksivormi ja küpsetasin 175-kraadises ahjus umbes tund aega. Enne ahjust väljavõtmist proovisin puutikuga keeksi küpsust. Kõige paremini maitses keeks leigena.

Juustukook

2010-06-04T08:33:00.001+03:00

Eelmisest muffiniteost jäi kogemata kilo suhkruga segatud toorjuustu üle. Ikka veel tuleb naer peale, kui sellele tagasi mõtlen (: Igatahes tahtsin kogu toorjuustu korraga ära kasutada. Ragne blogist leidsin retsepti, mida pidin kahjuks oma võimalusi arvestades veidi muutma. Oleks tahtnud seda juustukookide kuningat täpselt järgi proovida.

Vaja läheb:

Põhi:

3 dl jahu

3 spl suhkrut

1 tl vaniljesuhkrut

125 g võid

Täidis:

1 kg maitsestamata toorjuustu

200 g hapukoort

3 dl suhkrut

1 tl vaniljesuhkrut

5 muna

1 tl riivitud sidrunikoort

1 spl sidrunist pressitud mahla

1 spl brändit

Põhja jaoks segasin jahu ja suhkrud ning tükeldasin juurde külma või. Sõtkusin taigna kätega ühtlaseks ning surusin selle küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva koogivormi (24 cm) põhja ja äärtele. Eelküpsetasin põhja 200-kraadises ahjus 10 minutit (katsin koogipõhja pealt küpsetuspaberiga ja valasin raskuseks peale tanguterad).

Täidise jaoks mikserdasin munad suhkrutega, lisasin hapukoore, toasooja toorjuustu, sidrunikoore ja -mahla ning brändi. Valasin täidise eelküpsetatud põhjale ja küpsetasin 250-kraadises ahjus 10 minutit. Seejärel alandasin kuumust 150-kraadini ja küpsetasin veel 1 tund ja 30 minutit. Lasin valmis koogil ahjus jahtuda ja hoidsin järgmise päevani külmas. Mida kauem kook seisab, seda paremaks maitse muutub.

Mehhiko stiilipeo muffinid

2010-06-01T09:37:00.000+03:00

Tegelikult siiski tassikoogid (cupcakes). Muffinite ja tassikookide erinevustest kirjutas Eva mõni aeg tagasi Perenaine.ee blogis. Kuni selle postituseni arvasin, et meie siin ütleme muffinid ja nemad seal välismaal cupcakes. Aga ei.
Muffineid olen küpsetanud palju. Tassikooke (kohe kuidagi ei istu see eestikeelne nimetus...) praeguseks vaid kahe erineva retsepti järgi. Esimene katsetus siin. Aga see on täiesti piisav selleks, et neil kahel vahet teha. Kõige lihtsam oleks öelda, et muffin on kook ja tassikook keeks. Tassikook on tihedam ja muredam, just nagu väike keeks. Lisaks siis veel kaunistused.

Nii palju muffineid (ma ütlen ikka muffin, sest see on kuidagi suupärasem) ei ole ma veel kunagi korraga küpsetanud kui Mehhiko stiilipeole kaasavõtmiseks - 48 tükki. Planeerisin selleks lausa kaks päeva. Esimesel päeval küpsetasin, värvisin martsipani ja küpsisepuru. Teisel päeval kaunistasin. Aga ikkagi jäime peole kaks tundi hiljaks :)

Ja nagu mulle omane, ei pääsenud ma seegi kord Ups!ideta (ootamatute ebameeldivate vahejuhtumiteta :) On, millest õppida. No näiteks:

- esimene plaaditäis oli puhas paanika - muffinid küpsesid kõik teravatipulisteks. Mõtlesin, et mismoodi neid künkaid siis nüüd kaunistatakse? Mitte mingil juhul ei tasu alahinnata taina silumist muffinipesas, eriti kui on soov saada siledapinnalisi muffineid, mida hiljem kaunistada. Tüütu ja aeganõudev tegevus, aga tasub igal juhul ära. Lükkasin lusikaga pesa keskosast tainast äärte poole nii, et keskele tekkis väike süvend ja silusin siis pinna tagasi ühtlaseks. Piltidelt on erinevus hästi näha.

- kui muffinid jahtunud olid, panin need õhukindlasse karpi, et nad värsked ja pehmed püsiksid. Kuna neid oli nii palju, siis pidin koogid üksteise otsa panema. Halb mõte! Järgmisel päeval selgus, et muffinid on üksteise külge kinni jäänud. Tükike alumisest muffinist jäi iga pealmise muffini põhja külge. See on muidugi probleemiks ainult inimesele, kes ajab taga täiuslikkust - nagu mina :) Aga korralikust varustusest ei ütleks ikkagi ära.

- tahtsin muffinid pealt toorjuustuga katta. Vaatasin kiiruga toorjuustuglasuuri retsepti ja segasin ained kokku. Esimene ehmatus oli see, et lumivalgest toorjuustust sai beež ja paksust konsistentsist, mida mul ilmtingimata vaja oli, polnud jälgegi. Võtsin retsepti ette ja lugesin selle ilusasti lõpuni ja sain teada, et nüüd on aeg glasuur muffinitele niristada. Niristada! Ma tahtsin paksult määrida :) Oleks siis veidi varem võinud arutleda teemal "Glasuuri ja kreemi erinevused" või vähemalt retseptigi lõpuni lugenud... No jah, ma üldse ei imesta. Mujal maailmas kaunistatakse tassikooke peamiselt võikreemiga, mis on paks ja püsib hästi koogi peal, aga mulle võikreem ei maitse. Ja ma ei tee hea meelega asju, mis mulle endale ei maitse. Põhimõtteliselt sai kilo toorjuustu niisama suhkruga segatud, sest muffinite peale läks hoopis vahukoor. Aga sellel ajal, kui me pidime Tallinnasse peole sõitma hakkama, oli vahukoor alles poes :)

Ei pääse sellise suure ettevõtmise puhul planeerimisest ja ettevalmistusest kuidagi. Nendele peaksin järgmisel korral veel rohkem aega pühendama, et kõik õigel ajal valmis saaks. Transportimine on veel eraldi teema. Paaritunnise sõidu ajal hakkavad kaunistused paratamatult sulama ja kui transportimiseks pole mingit spetsiaalset karpi, siis iga järsema pöörde ajal tuleb hinge kinni hoida, sest karbis käib üks pidev tants ja trall. Järgmine kord lähen küsin toidupoest neid karpe, millega väikeseid jogurteid poodidesse viiakse, siis saab iga koogikese oma pesasse sättida :)

Aga pidu oli lõbus ja muffinid maitsesid hästi.

Foto: Andreas Meister

Retsept raamatust "The Complete Book of Cupcakes, Cheesecakes and Cookies"

Vaja läheb:
12 tk

90 g toasooja võid
2 muna
1 tl vaniljesuhkrut
110 g suhkrut
150 g jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
noaotsatäis soola
1 tl riivitud apelsinikoort
3 spl apelsinist pressitud mahla

Kaunistamiseks:
vahukoort
värvilist martsipani
küpsisepuru
sulatatud tumedat ja valget šokolaadi

Mõõtsin kõik ained kaussi (või peab olema hästi pehme!) ja segasin vaiksel kiirusel miksriga läbi. Seejärel vahustasin tainast täiskiirusel kuni see muutus kohevamaks ja heledaks. Tõstsin taina muffinivormi pesadesse ja silusin ühtlaseks. Küpsetasin 180-kraadises ahjus umbes 20 minutit.
Martsipani värvisin värske peedi- ja spinatimahlaga, safrani ja söetabletiga selle õpetuse järgi. Spinatiga õnnestus värvida ka küpsisepuru. Küpsisepuru tuleks värvida päev varem, sest see vajab aega kuivamiseks (võib muidugi ka leiges ahjus kuivatada).

Kui retseptist välja jätta apelsinimahl ja -koor ning selle asemel lisada 2 supilusikat piima ning vaniljesuhkru asemel võtta 0,5 tl vanilliekstrakti saab originaalretsepti, mida eelpool nimetatud raamatus on kasutatud mitmete erinevate tassikookide puhul (tegelikult on ka jahu asemel isekerkiv jahu, aga seda saab ise teha). Kreemid ja kaunistused lihtsalt varieeruvad.

Suitsukalapirukas

2010-05-25T17:48:00.001+03:00

Kui ma pühapäeva õhtul koju jõudsin ja külmkapi ukse lahti tegin, oli pilt selge. Meil on vahepeal päkapikud käinud. Keset tühja külmkappi laiutas lohakalt paberisse mässitud pakike. Lõhnas kahtalselt suitsukala moodi. Kahtlast polnud seal tegelikult midagi, sest paberist kooruski välja suur suitsulatikas. Ja nii see maitsev pirukas sündiski. Retsept siit.

Vaja läheb:

2 dl jahu (panin pooleks täisterajahuga)

100 g võid

1-2 spl külma vett

noaotsaga soola

Kate:

200 g suitsukala

100 g värsket spinatit

1 spl võid

2 muna

2 dl kohvi- või vahukoort

soola, pipart

100 g riivjuustu

Riivisin külma või kaussi, lisasin jahu, soola ja supilusikatäie külma vett ning sõtkusin ühtlaseks tainaks. Määrisin pirukavormi võiga ja surusin taina vormi põhja ja äärtele. Torkisin kahvliga läbi ja panin katte tegemiseks külma.

Lõikasin spinatilehtedest laiad ribad ning hautasin neid pannil võis paar minutit. Puistasin kala pirukapõhjale, seejärel laotasin ühtlaselt peale spinati ning riivjuustu. Kallasin üle muna-koore seguga. Küpsetasin 200-kraadises ahjus kuni pirukas oli pealt pruun ja muna hüübinud. Ühesõnaga unustasin kella vaadata :)

Leivasupp rabarberiga

2010-05-24T08:50:00.000+03:00

Leivasupp on minu lemmik juba lapsepõlvest. Eriti maitsev on see siis, kui rosinatega ei koonerdata. Õppisin selle magustoidu tegemist vanaemalt. Tema ei vahustanud leivasuppi peale keetmist mitte kunagi. Onu aga teab oma lapsepõlvest, et leivasuppi tehakse samamoodi nagu mannavahtu ja rääkis mulle augu pähe, et ma ka niimoodi teeksin. No vahtu minemisest oli asi kaugel, võib-olla natuke kergemaks ja õhulisemaks läks, aga sellist mannavahu efekti leivasupiga ikka ei saavuta. Minu arvates saab kreemisema magustoidu hoopis siis, kui keetmisaega pikendada. Tavaliselt keedan leivasuppi 15-20 minutit, aga seekord oli toimetamist nii palju, et enne 50 minutit polnud mahti potti tulelt tõsta. Tulemus sai tavalisest kreemisem ja mõnusam.

Vaja läheb:

400 g leiba (kasutasin peenleiba)

500 g rabarberit

1 l vett

200 g suhkrut

1 kaneelikoor

kaks suurt peotäit rosinaid

vaniljesuhkrut

Sellest kogusest saab potitäie magustoitu, nii et tegelikult on täitsa mõistlik kogused poolitada. Mul oli lihtsalt vaja kõik seisma jäänud leib ära kasutada. Suhkru ja rabarberi kogustesse võib loominguliselt suhtuda :)

Õhtul murendasin leiva potti, tükeldasin juurde rabarberi ja valasin peale vee. Hommikul lisasin kaneelikoore, suhkrud ja rosinad ning keetsin tasasel tulel ligi tund. Leivasuppi tuleb käia aegajalt lusikaga mööda põhja segamas, et see põhja ei kõrbeks. Peale keetmist võtsin kaneelikoore potist välja, vahustasin jahtunud magustoidu miksriga ning serveerisin hapukoorega.

Rabarbri-mandlipirukas

2010-05-20T06:42:00.000+03:00

Eelmisel nädalal tehtud rabarberitort oli nii üllatavalt hea, et otsisin veel paar tordiretsepti, mida kindlasti tahaks proovida. No näiteks šokolaadine rabarberitort. Aga vahepeal üks selline kooslus, mida on erinevates blogides taevani kiidetud. Martsipan ja rabarber. Täitsa imestasin, et Namis oli üks selline retsept pildita, nii et jällegi võimalus katsetada ja fotokampaanias hääli koguda. Kusjuures loosiõnn mulle korra juba naeratas (:

Koogipõhi tuli hästi mure, nii et ka päris jahtunud peast oli koogitükki raske vormist välja tõsta (pildil olev tükk on taldrikule transporditud äärmise ettevaatlikkusega (: Ja mahlane rabarber kippus martsipani pealt maha voolama. Hapu rabarber ja magus martsipan sobivad tõepoolest suurepäraselt kokku, nii et hoolimata eelnevast on tegemist väga hea ja maitsva koogiga. Kui ma ükskord ometi endale väikesed keraamilised vormid ostan, siis järgmine kord teeksin seda kooki just nendes. Serveeriks vormis nagu magustoitu.

Vaja läheb:

Põhi:

150 g võid

1 spl tuhksuhkrut

3,25 dl jahu

1 munakollane

1-2 spl külma vett

Kate:

200 g riivitud mandlimassi

6-7 dl tükeldatud rabarbrit

0,5 dl suhkrut

1 tl ingveripulbrit

Peale:

1 dl paksemat maasikamoosi

1-2 spl külma vett

Hakkisin või, suhkru ja jahu puruseks. Kusjuures ma vaatasin retsepti valesti ja panin ühe supilusika asemel terve detsiliitri suhkrut. Kuna martsipan on hästi magus, siis olen täitsa kindel, et see supilusikatäis on selle põhja jaoks piisav. Lisasin munakollase ja supilusikatäie külma vett ja sõtkusin taina ühtlaseks. Surusin taina võiga määritud koogivormi (25 cm) põhja ja äärtele ja torkisin kahvliga läbi. Panin katte tegemise ajaks külmkappi.

Koorisin ja tükeldasin rabarbri, segasin suhkru ja ingveripulbriga. Riivisin külmkapist võetud mandlimassi, jaotasin ühtlaselt koogipõhjale ning kallasin peale rabarbritükid. Katsin vormi pealt küpsetuspaberiga ja küpsetasin kooki kõigepealt 200-kraadise ahju allosas 20 minutit. Seejärel eemaldasin küpsetuspaberi ja küpsetasin veel 10-15 minutit. Jahtunud koogile määrisin pintsliga maasikamoosi, mille segasin eelnevalt veega.

Rabarberitort

2010-05-16T13:50:00.001+03:00

Meil on maal kaks rabarberi kasvukohta. Esimese hooga vaatasin, et ei saagi veel kooki teha, sest varred on liiga peenikesed. Kuidagi ei oleks raatsinud neid ülesse kiskuda. Aga sada meetrit eemal, teises kasvukohas, vaatasid vastu juba päris lopsakad lehed ja tugevad rabarberivarred. Tükk aega tagasi jäi Namist üks rabarberitordi retsept silma ja salvestasin selle endale eksamitordi nime alla. Mõtlesin, et kui lõpueksami ära teen, siis võiks seda kevadist torti teha.

Uskumatu, harjumatu ja kerge on olla... ja tegelikult ei ole see mulle veel päriselt kohale jõudnud, et mul ongi nüüd kool läbi (: Ja ma ei valeta, kui ütlen, et esimese lapse kõrvalt koolis käimine oli minu jaoks kuradima raske. Siinkohal pean ütlema eriti SUURED tänusõnad Onule ja meie mõlema vanematele, kes siis, kui mina tarkust taga ajasin, Kutil silma peal hoidsid. Ilma teieta poleks see võimalik olnud! Aitäh!

Kaks aastat tagasi, kui minu kursuse omad lõpetasid, ütles üks kursaõde uhkelt, et tema on nüüd diplomeeritud teenindusjuht. Ma olin kade, kohe väga kade. Aga enam mitte (:

Nii naljakas, kuidas peale pikka küpsetamise pausi tuleb ennast lausa motiveerida, et saaks jälle küpsetamise lainele. Aga see on ainult korraks. Nii kui köök magusat lõhna täis, hakkavad mõtted juba uue koogi ümber tiirlema.

See rabarberitort on hästi mahlane ja värske. Meeldib eriti neile, kes ei armasta magusaid torte. Sööjatelt pälvis tublisti kiidusõnu.

Vaja läheb:

Põhi:

4 muna

1,5 dl suhkrut

1,5 dl jahu

0,5 dl tärklist

1 tl küpsetuspulbrit

Kreem:

300 g keedetud ja püreestatud rabarberit

300 g kohupiima

1,5 dl suhkrut

sidrunimahla

Niisutamiseks:

1,75 dl vett

2 spl sidrunimahla

Kaunistuseks:

200 ml suhkru ja vaniljesuhkruga maitsestatud vahukoort

kiivit

rohelisi viinamarju

rohelist marmelaadi

sidrunimelissi

Kõigepealt valmistasin biskviidi. Vahustasin munad suhkruga tugevaks heledaks vahuks. Sõelusin ja segasin ettevaatlikult hulka omavahel segatud kuivained. Valasin taigna küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpsetasin 200-kraadises ahjus 7-8 minutit. Lõikasin jahtunud biskviidi kolmeks võrdseks tükiks.

Kreemi jaoks tükeldasin rabarberi (umbes 5 keskmist vart) ja panin vähese veega potti. Keetsin viis-kuus minutit kuni rabarber oli pehme. Valasin liigse vee ära ja püreestasin rabarberi saumiksriga. Valasin püree kohupiima hulka, lisasin suhkru ja segasin ühtlaseks.

Immutasin koogipõhja sidrunimaitselise veega, määrisin peale kohupiimakreemi. Tõstsin peale järgmise biskviidi, immutasin ja määrisin peale kreemi. Kõige pealmiseks kihiks jäi kohupiimakreem. Tõstsin tordi külma (soovitatavalt vähemalt neljaks tunniks), vahetult enne serveerimist katsin vahukoorekihiga, kaunistasin vahukoore, kiivi, viinamarjade ja marmelaadiga. Sidrunimeliss alles pistis nina mullast välja, aga kõrvenõges ajas kaunistamisel ka asja ära (:

Kui vahukoor tugevaks vahuks vahustada, püsivad tordipritsiga tehtud kaunistused väga hästi. Ja tundub, et praegused poe vahukoored kauem vahustades nii kergelt juba võiks ei lähe.

Beseeküpsised

2010-05-04T19:10:00.001+03:00

Jäätiseteost ülejäänud munavalgetest tegin beseed. Oma esimeses samateemalises postituses unistasin valgest beseest. Seekord olin kannatlik ja saingi mitte küll päris lumivalged, aga siiski valged küpsised. Ma ei kasutanud kõva besee retsepti (koosneb ainult munavalgetest ja suhkrust), aga küpsetasin küpsiseid ikkagi nii nagu kõva besee tegemisel ette nähtud - kolm tundi 75-kraadises ahjus, vahepeal ahjuust lahti hoides, et liigne niiskus välja pääseks. Lisaks sellele, et besee jääb mõnusalt krõbe ja ei kleepu hammaste külge, saab niimoodi küpsetades enamvähem valged beseed.

Aluseks võtsin Nami-Nami "Kummituste" retsepti, et sellelgi kuul fotokampaanias osaleda. Kuna mul oli munavalgeid rohkem, siis suhkru koguse arvestamisel lähtusin "Suure küpsetamisraamatu" tarkusest, et ühe munavalge kohta tuleb võtta neli supilusikatäit suhkrut.

Vaja läheb:

4 munavalget

16 spl suhkrut

1 tl maisitärklist

1 tl sidrunimahla

Enne vahustamist lasin külmkapist võetud munavalgetel pool tundi toatemperatuuril seista. Vahustasin need ühtlaseks õrnaks vahuks ja seejärel hakkasin vähehaaval suhkrut lisama, munavalgeid pidevalt edasi vahustades. (Retsept nägi tegelikult ette tuhksuhkru kasutamise. Lasin tavalisel suhkrul paar minutit köögikombainis tiirelda ja sain sellise vahepealse variandi.)

Munavalgeid tuleb vahustada seni, kuni miksrilabade väljatõstmisel jäävad munavalgevahule tervad tipud (tipud ei vaju longu/alla). Kõige viimasena, siis kui teravad tipud olid juba tekkinud, lisasin suhkruga segatud maisitärklise ja sidrunimahla. Mikserdasin veel korralikult läbi ja pritsisin tordipritsi abiga ahjuplaadile erineva kujuga beseesid. Küpsetasin 75-kraadises ahjus umbes kolm tundi.

Ülemisel pildil olevad pallikesed, on vormitud kasutades kahte supilusikat (idee siit).

Kummituste silmad on rosinatest.

Ja südamete sisse sobiks hästi vahukoor ja maasikad.

Ja ei saanud proovimata jätta üht lapsepõlve suurt lemmikut. Ma isegi ei mäleta, kuidas selle koogi õige nimi oli... ja kas seal tegelikult ka just võikreem vahel oli. Aga tulemus sai küll väga sarnane.

Kreemi jaoks vahustasin 100 g toasooja võid, lisasin 0,75 dl tuhksuhkrut ja 2 supilusikat hästi kanget kohvi.

Kahju, et kõik juba otsas on. Ei kulunud poolt päevagi...

Kirsijäätis

2010-05-03T23:10:00.000+03:00

Kasutasin ära viimase karbitäie külmutatud kirsse. Keetsin need suhkru ja kaneelikoorega paksuks moosiks, maitseks ka veidi vaniljet ja suskasin jäätise sisse. Ikka veel olen oma esimeses retseptis kinni. Seekord aga selle erinevusega, et kasutasin ära terve paki vahukoort. Ja katsetasin, mis juhtub, kui lisada vahukoor vahustatud kujul. Mitte õrnalt, vaid tugevalt vahustatuna. Juhtus see, et sain kõige rohkem poe jäätist meenutava jäätise, mis ma kunagi teinud olen. Pehme, sametine ja mmmm... maitsev. Pehmuse all mõtlen seda, et jäätis on veel peale 48 tundi sügavkülmas seismist kapist välja võttes koheselt lusikaga pallitatav. Edasise kohta ei oska öelda, sest karp saab kohe tühjaks...

Ja kuna mul on praegu hirmsad süümekad, et ma õppimise asemel hoopis jäätisest kirjutan, siis retsepti ma ümber kirjutama ei hakka. Moosi keetsin nagunii umbes täpselt :)

Martsipanikattega porgandikook

2010-04-28T08:50:00.000+03:00

Onu: "Mis see kook maksab?"

Tibi: "Mis mõttes, mis ta maksab?" Ega ma seda poest ei ostnud, ma ei tea, mis ta maksab, mõtlesin endamisi.

Onu: "Mis sellise koogi tegemine maksma läheb?"

Ma ei saanud üldse aru, kuhu ta oma küsimusega sihib. Võtsin seda kui rünnakut ja süüdistust, et ma olen oma küpsetamisega liiale läinud ja kulutan sellele liiga palju raha. Tegin siiski mõttes mõned kiired arvutused.

Tibi: "Ma arvan, et umbes 50-60 krooni."

Onu: "Ma mõtlsein, et kui see väga kallis kook ei ole, siis sa võiksid seda tihedamini teha."

No sellest oleks võinud ju alustadagi! See on Onu poolt juba päris korralik kompliment. Ja tegemist on tõesti mõnusalt mahlase ja magusa koogiga. Inspiratsioon Namist.

Vaja läheb:

2 muna

2 dl suhkrut

1 tl vaniljesuhkrut

100 g võid

3 dl peenelt riivitud porgandit (kokkusurutult)

2 dl jahu

2 tl küpsetuspulbrit

0,5 tl kaneeli

noaotsatäis riivitud muskaatpähklit

Kreem:

200 g maitsestamata toorjuustu

100 g tuhksuhkrut

1 tl vaniljesuhkrut

Peale:

160 g martsipani

safranit

vett

tuhksuhkrut

Vahustasin munad suhkrutega, lisasin riivitud progandi ja sulatatud või. Segasin kuivained omavahel ja valasin segu munavahu hulka. Küpsetasin lahtikäivas koogivormis (18 cm) 175-kraadises ahjus umbes tund aega. Kui kasutada suuremat vormi (24 cm), kus taignakiht jääb õhem, võib kooki küpsetada 200-kradises ahjus umbes 30 minutit. Jahutasin ja lõikasin koogi kolmeks.

Kreemi jaoks vahustasin toorjuustu suhkrutega. Määrisin kreemi koogikihtide vahele. Õhukese kihi määrisin ka peale ja äärtele, et martsipan koogi külge kinni jääks.

Esimest korda elus värvisin martsipani ja proovisin katta tervet kooki martsipanikihiga. Sellest, kuidas martsipani looduslike värvainetega värvida, kirjutas oma blogis põhjalikult Aniitram. Poleks seda postitust, poleks seda kooki :) Esimesed muljed - martsipani värvimine on lihtne, ühtlaseks ja õhukeseks rullimine juba keerulisem ja harjutamise küsimus.

Leotasin safranit (teelusika otsatäis) pitsi põhjas väheses vees, kuni tekkis tume kollakas-oranž värv. Lisasin värvi tilkhaaval martsipanile ja mudisin martsipani kätevahel, kuni värv jäi ühtlane ja paraja tumedusega. Vahepeal oli vaja tuhksuhkrut lisada, sest martipan muutus värvitilkadest kleepuvaks.

Rullisin martsipani toidukile vahel, sest minu jaoks tundus see kõige tõenäolisem viis pärast õhuke martsipanikiht koogile transportida. Kuigi ma olen seda martsipani ja suhkrumassiga kookide katmist sada korda YouTube'ist vaadanud-õppinud, on ise tegemine ikka hoopis raskem. Nagu paljude asjadega, mis kõrvalt vaadates lihtsad tunduvad. Aga hakkama sain ja esimese korra kohta täitsa enam-vähem tulemus.

Pealt kaunistasin tordi vahukoore ja šokolaadist proganditega. Vahukoor ei ole maitse poolest just kõige parem variant (lihtsalt liig niigi maitserikkas koosluses), aga toorjuustukreem sai otsa. Kooki võib süüa kohe, kuid jahedas seistes maitsed tugevnevad ja esile kerkib ka porgand.

Kuidas koorida mandleid

2010-04-23T21:22:00.000+03:00

Šokolaadi-toorjuustukoogi põhja tegemiseks oli vaja kooritud mandleid. Kunagi proovisin mandleid koorida nii nagu sarapuupähkleid - peale kuival pannil röstimist käte vahel hõõrudes. Tulutult. Sellepärast turgataski esimesena pähe, et kooritud mandleid müüakse ju poes. Järgmine tõdemus oli, et need on mõttetult kallid ja siis otsustasin, et tühja kah, ma ei koorigi neid. Aga siis avastasin Perenaine.ee lehelt martsipani tegemise õpetust lugedes, et mandlite koorimine on lihtsamast lihtsam. Muidugi on mul tunne, et ma olen ainuke, kes sellest alles praegu teada sai, aga panen siia ikkagi kirja, kuidas ma lõpuks mandlid kooritud sain.

Panin mandlid kaussi ja kallasin peale tulikuuma vee.
Jätsin pähklid umbes 25 minutiks vette seisma. Vahepeal käisin katsumas, kas koor on juba piisavalt lahti tulnud.
Kallasin vee ära. Tegin küünega koore katki ja tõmbasin selle maha. Mõnel mandlil tuleb koor nii hästi lahti, et selle saab ühes tükis mandli küljest kätte.
Kuivatasin kooritud mandlid majapidamispaberiga, kuid need võib kuivama panna ka leigesse ahju.

Tegelikult on ka teine, kiirem võimalus. Vesi tuleb keema ajada, lisada mandlid ja keeta neid mõnikümmend sekundit. Siis nõrutada, külma veega üle loputada ja koorida.

Šokolaadi-toorjuustukook

2010-04-22T16:58:00.000+03:00

Vahepeal lubasin endale, et teen küpsetamises ja blogimises pausi, et keskenduda asjadele, mida ei ole enam võimalik edasi lükata, aga... algus on alati raske :) Ja mul oli juba ammu üks pildita retsept Namist välja valitud. Võib-olla siis peale seda kooki hakkan asjalikuks. Võib-olla.

Vaja läheb:

50 g kooritud mandleid

2 dl jahu

1 dl suhkrut

50 g võid

1 muna

Kate:

200 g maitsestamata toorjuustu

3 muna

1,5 dl sukrut

2 dl vahukoort

0,5 dl kakaopulbrit

2-3 spl pähklilikööri (kohvilikööri, rummi vms)

kaunistamiseks tumedat šokolaadi

Koorisin ja jahvatasin mandlid. Õigemini purustasin saumiksriga peeneks. Lisasin jahu, suhkru, sulatatud või ja muna ning segasin ühtlaseks. Vooderdasin koogivõrmi (24 cm) küpsetuspaberiga, määrisin paberi võiga ja surusin taigna ühtlaselt koogivormi põhja ja äärtele.

Valmistasin katte. Segasin toorjuustu vahustamata koorega. Vahustasin munad suhkruga, sõelusin hulka kakaopulbri ja segasin ühtlaseks. Lisasin munavahu toorjuustu-vahukooresegule. Maitsestasin pähklilikööriga. Kallasin täidise põhjale ja küpsetasin kooki 175-kraadises ahjus 45 minutit. Lasin koogil järgmise päevani jahedas seista. Kaunistasin sulatatud tumeda šokolaadiga.

Kook pälvis sööjatelt kiidusõnu. Isegi pärast seda, kui ma avaldasin arvamust, et põhi on kuidagi liiga paks ja tume šokolaad kakao asemel annaks parema tulemuse.

Kanapirukad

2010-04-21T21:54:00.000+03:00

Midagi ei ole teha, aga pean ühe korra veel ära märkima, et tegemist on väga mõnusa pirukatainaga. Avastasin selle muna-tuunikalasarvesid küpsetades. Vaimustuses olen ma tegelikult sellepärast, et kardan pärmitaina tegemist ja need pirukad meenutavad oma pehmuselt just pärmitaina omi. Seekord läks täidisesse kana, paprika, ananass, juust ja kodujuust. Maitseks olid käepärast sool, pipar ja pitsamaitseaine. Ja pirukad kadusid laualt enne, kui need jahtudagi jõudsid.

Iiri kohvi rull

2010-04-18T18:17:00.000+03:00

Nami-Nami seekordse kooskokkamise teemaks on "Kohv köögis". Mitte tassis nagu tavaliselt, vaid hoopis soolastes roogades, magustoitudes, kookides... Tegin Iiri kohvi rulli. Valmib lihtsalt ja kiiresti. Kakaobiskviit õnnestus seekord erakordselt hästi, kook lausa sulas suus. Maitse on tal selline pidulik, justkui oleks tegu mõne kalli koogiga. Julgen soovitada kõikidele kohvisõpradele.

Vaja läheb:

3 muna

1,5 dl suhkrut

0,75 dl kartulitärklist

2 spl kakaopulbrit (mõrudat)

1 tl küpsetuspulbrit

Kreem:

2 dl vahukoort

4 spl tuhksuhkrut

1 spl lahustuva kohvi pulbrit

1,5 spl viskit

Kõigepealt küpsetasin kakaobiskviidi. Selleks vahustasin munad suhkruga tugevaks vahuks. Sõelusin ja segasin ettevaatlikult munavahu hulka omavahel segatud kakao, küpsetuspulbri ja tärklise. Valasin taina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpsetasin 220-kraadises ahjus umbes 7-10 minutit. Kummutasin valmis biskviidi tagurpidi lauale, suhkruga ülepuistatud küpsetuspaberile. Tõmbasin ettevaatlikult küpsetuspaberi biskviidi põhjalt. Asetasin põhjale niiske käterätiku, et biskviit jahtudes ei kuivaks. Jahtunud biskviidile pritsisin viskit ja määrisin ühtlaselt peale tuhksuhkru ja kohvipulbriga vahustatud vahukoore. Rull võiks enne serveerimist veidi jahedas seista, aga sobib süüa ka kohe. Kaunistuseks sõelusin peale tuhksuhkrut ja kakaopulbrit.

Biskviitküpsised

2010-04-16T17:42:00.001+03:00

Kutt arvas, et oleks hädasti vaja küpsiseid teha. Mul on ainult hea meel, kui keegi teeb ettepaneku midagi küpsetada. Alati valmis :) Lehitsesime koos "Krõbedate küpsiste" raamatut ja valisime välja kõige lihtsamad.

Kutt tahab alati ise mune või võid vahustada - olgu siis miksri või vispliga. Siis meeldib talle jahu või suhkrut hästi kõrgelt kaussi puistada. Kõige rohkem meeldib talle muidugi kaussi limpsida. Ja selleks ei oota ta kuni kauss tühjaks saab. Niimoodi kahekesi me tavaliselt küpsetamegi.

Vaja läheb:

4 muna
200 g suhkrut
275 g jahu
1 tl kaneeli
1-2 tl sidrunimahla

Vahustasin munad suhkruga hästi kohevaks (vähemalt 5 minutit). Sõelusin jahu munavahu hulka ja segasin ettevaatlikult läbi. Maitsestasin kaneeli ja sidrunimahlaga. Pritsisin läbi tordipritsi väikesed kuhjakesed küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpsetasin 180-kraadises ahjus umbes 15 minutit. Küpsiseid võib niisama krõbistada või ühendada omavahel paksema moosi, kreemi või šokolaadiga. Mina panin küpsiste vahele maasika- ja mustikamoosi. Šokolaadiga on kindlasti imehead.

Kana-virsikupirukas

2010-04-15T20:55:00.002+03:00

Olen ikka veel Nami-Nami retseptide katsetamise lainel. Sellest pidi tulema kanapirukas papaiaga, aga... kas papaiakonservi Tartus üldse müüakse? Mulle tundub, et mitte. Nii siis, kanapirukas virsikuga. Mahlane ja maitsev. Parasjagu vürtsikas. Eriti mõnus koos värske salatiga.

Vaja läheb:

Põhi:

100 g võid

1 dl täisteranisujahu

3 dl jahu

0,5 tl soola

1,5 dl piima

2 tl kuivpärmi

Kate:

350 g kanafileed

15 cm jupp porrut

0,75- 1 spl karrit

1 tl soola

0,25 tl tšillipulbrit

3 suurt virsikupoolikut (konserveeritud)

2 dl hapukoort

2 muna

2 dl riivitud juustu

Kõigepealt valmistasin põhja jaoks taina. Selleks segasin kõik kuivained omavahel, lisasin toasooja või ja sooja (umbes 40-kraadise) piima. Sõtkusin kõik käega ühtlaseks ja jätsin umbes 20 minutiks kerkima. Taigen tuli vedelamat sorti, nii et esialgsest plaanist seda õhukeseks rullida, ei tulnud midagi välja. Tõstsin taina küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva pirukavormi (26 cm) põhjale. Sõrmedega siludes ja venitades katsin vormi põhja ja ääred.

Tükeldasin kanafileed ja pruunistasin koos porruga pannil. Maitsestasin soola, karri ja tšilliga. Jahutasin. Katsin pirukapõhja kana- ja virsikutükkidega, ning valasin peale muna hapukoore segu. Puistasin piruka üle riivjuustuga. Küpsetasin 200-kraadises ahjus 35 või veidi rohkem minutit.

Retsept nägi ette, et tainast tuleb panna neljandik kõrvale, pirukale kaunistuste tegemiseks. Proovisin, aga loobusin kaunistuste nikerdamisest. Esiteks oli taigen nii pehme, et mingit kaunistuselementi tervena pirukale tõsta oleks olnud võimatu. Teiseks pole ma varem tainast kaunistusi teinud ja pea oli täitsa tühi. Tegin ülejäägist hoopis minikaneelirulle. Samas tundus see neljandiku äravõtmine mõistlik, põhi oleks muidu liiga paks jäänud.

Muna-tuunikalasarved

2010-04-12T18:28:00.001+03:00

Viimasel ajal olen mitmeid Nami-Nami retsepte proovinud. Mulle meeldib kui saan meeldiva kasulikuga ühendada. No näiteks, kui blogi jaoks tehtud fotod leiavad ka mujal kasutust. Nami-Namis on praegu käimas fotokampaania. Kui proovin mõnd Nami-Nami retsepti, millel pole pilti juures, siis on mul võimalus ise sellele toidule foto teha. Lisaks loositakse retseptide katsetajate-pildistajate vahel toredaid auhindu. Mulle igatahes meeldib!

Need tuunikalasarved on kindlasti väärt proovimist. Väga pehmed ja mahedad.

Vaja läheb:

4 dl jahu

100 g riivitud juustu

3 tl küpsetuspulbrit

1 tl soola

50 g võid

250 g hapukoort (20%)

Täidis:

2 keedetud muna

185 g tuunikalakonservi

1 väike sibul

peotäis hakitud tilli

Kõigepealt valmistasin taigna. Selleks segasin omavahel jahu, soola, küpsetuspulbri ja riivitud juustu. Lisasin sulatatud või ja hapukoore ning segasin kõik ühtlaseks. Kui taigen jääb väga kleepuvaks, tuleks jahu juurde lisada. Jagasin taigna kaheks ja rullisin kaks õhukest ringi. Lõikasin mõlemad ringid kaheksaks sektoriks.

Täidise jaoks hakkisin sibula hästi peeneks, lisasin tuunikalakonservi (tuunikala vees), hakitud muna ja tilli. Jagasin täidise tainakolmnurkadele ja keerasin laiemast otsast alates sarvedeks. Küpsetasin 220-kraadises ahjus umbes 15 minutit.

Nisukliiküpsised

2010-04-11T09:34:00.001+03:00

Nende küpsiste taigen saab valmis enne kui ahi jõuab soojaks minna. Ja ega küpsemisekski palju aega kulu. Sõime küpsised nii kiiresti ära, et tegin kohe uued. Sain proovida erinevaid variante. Esimene plaaditäis oli fariinisuhkru ja rosinatega. Teised tegin tavalise suhkruga, kuid lisasin ühtedele kuivatatud aprikoose, teistele kuivatatud jõhvikaid. Pildil olevad fariinisuhkruga küpsised maitsesid ehk kõige tervislikumalt. Aluseks võtsin kaerakliiküpsiste retsepti.

Vaja läheb:

1 muna

75 g võid

0,75 dl suhkrut (või fariinisuhkrut)

2 dl nisukliisid

2 spl jahu

1 tl küpsetuspulbrit

peotäis rosinaid, kuivatatud jõhvikaid või kuivatatud aprikoositükke

Sulatasin või. Vahustasin muna suhkruga. Lisasin kõik kuivained, valasin peale sulataud või ja segasin ühtlaseks. Ühele portsule sai mul veidi rohkem võid, taigen tuli vedelam ja pätsikesed valgusid ahjus laiali. Tulemus jäi ka liiga rasvane. Seega võiks taigen olla võimalikult paks. Tõstsin teelusikaga kuhjakesed ahjuplaadile ja küpsetasin 190-kraadises ahjus 13-15 minutit.

Kookose suudlused

2010-04-07T10:15:00.003+03:00

Njah, raamatus on need muffinid tõesti nii peene nime väärilised. Minu omasid võiks pigem "Tutimütsikesteks" kutsuda :)

Õel oli eile sünnipäev. Ta armastab Raffaellosid. Onu vend kinkis mulle jõuludeks raamatu "The Complete Book of Cupcaces, Cheesecaces and Cookies". See raamat on täis imeilusaid ja isuäratavaid küpsetisi ja põnevaid ideid. Raffaello kommidega kaunistatud muffinid jäid mulle kohe silma ja mõtlesin juba siis, et teen neid kindlasti õele sünnipäevaks.

Loomulikult ei näe need raamatus välja nagu tutimütsid. Tegelikut on ühele muffinile ära mahutatud 7 Raffaello kommi. Poolikud kommid ääres ja terved keskel, moodustades püramiidi. Ühesõnaga, küpsetavad nad seal välismaal hiiglaslikke muffineid. Proovisin ühte enda muffinit niimoodi kaunistada, aga tulemuseks kommihunnik, mille all on vist muffin ka. Kui ma edaspidi tahan sellest raamatust muffineid katsetada, pean kiiremas korras endale muretsema muffinipanni, mille üks pesa mahutab 180 ml. Selleks tuleb tõenäoliselt kuhugi kaugemale poodi sõita :)

Kuigi välimuses ei suutnud ma soovitud tulemust saavutada, ei pidanud maitses pettuma. Ja mis kõige tähtsam, õele meeldisid.

Vaja läheb:

125 g võid

80 g valget šokolaadi

220 g suhkrut

125 ml piima

150 g jahu

1 tl küpsetuspulbrit

0,25 tl soola

2 spl kookoselikööri

1 muna

Kreem:

60 ml vahukoort

185 g valget šokolaadi

2 spl kookoselikööri

Kaunistamiseks:

Raffaello komme

kookoshelbeid

Panin väikesesse potti tükeldatud või, šokolaadi, suhkru ja piima ning kuumutasin madalal temperatuuril kuni tekkis ühtlane kreemjas segu. Tõstsin 15 minutiks jahtuma. Segasin omavahel jahu, küpsetuspulbri ja soola. Kloppisin jahtunud või-šokolaadi-piima segule hulka muna ja likööri ning segasin juurde jahu. Küpsetasin muffineid 175-kraadises ahjus umbes 30 minutit.

Kreemi jaoks kuumutasin koore keemiseni, tõstsin poti tulelt ja lisasin šokolaadi. Segasin kuni šokolaad sulas. Segasin juurde likööri. Tõstsin 30 minutiks jahtuma. Vahustasin jahtunud kreemi miksriga kohevamaks. Tõstsin kreemi liiga vara muffinitele, see voolas maha. Tuleks olla kannatlik ja oodata, millal kreem muutub tahkemaks. Siis on hea kaunistuseks Raffaello komme muffinitele "liimida" ja ei pea eraldi kausikesega järele jäänud kreemi muffinite kõrvale serveerima.

Krevetimuffinid

2010-04-06T13:21:00.001+03:00

Eile nägime Kutiga kahte kirjut liblikat. Käisime ajalehti toomas. Kutt peatus korraks ja demonstreeris tee peal, kuidas ta lehest uudiseid loeb. Ja siis äkki tuhises meist mööda üks liblikas. Ja teine ka, aga see teine tegi väikese puhkepausi ajalehe serval. Kutt oli tükk aega ehmatusest sõnatu. Ja mina üllatusest :)

Sellised mõnusalt kevadised on ka need krevetimuffinid, mis on mul juba ammu "tahaks kindlasti küpsetada" asjade nimekirjas. Retsept Nami-Namist.

Vaja läheb:

2 muna

100 g krevetimaitselist toor- või sulajuustu

150 g kooritud krevette

2,5 dl jahu

2 spl nisukliisid

2 tl küpsetuspulbrit

2 spl õli

0,5 dl kohvikoort

0,5 dl hakitud tilli

0,5 tl sidrunipipart

0,5 tl soola

Vahustasin munad soolaga. Lisasin juustu ja mikserdasin ühtlaseks. Segasin munavahu hulka krevetid, hakitud tilli, sidrunipipra ja õli. Segasin omavahel jahu, nisukliid ja küpsetuspulbri ning segasin kõik kokku. Kuna taigen tundus liiga paks, lisasin natuke kohvikoort. Küpsetasin muffineid 200-kraadises ahjus 20 minutit. Sellest kogusest saab 10-12 muffinit.
Soolaga tasub ettevaatlik olla, kui kasutada samal ajal krevette soolvees ja sulatatud juustu. Need mõlemad annavad juba omajagu soolasust.

Peedi-brownies

2010-04-02T22:32:00.000+03:00

Brownie'sid polegi ma veel küpsetada jõudnud. Oleks ju võinud alustada traditsioonilise retseptiga, aga küll jõuab seda ka. Šokolaadikoogile omast niiskust on selles variandis topelt, sest peet annab omajagu mahlasust juurde. Tunda on nii šokolaadi kui peeti, nii et juurviljapõlgureid selle koogiga naljalt ära ei peta. Retsept Nami-Namist. Osad sööjad kiitsid, teised nimetasid kooki viisakalt harjumatuks maitsekoosluseks. Omapärane on kook igaljuhul ja põnevate maitsete otsijatele julgen seda soovitada küll.

Vaja läheb:

100 g võid

1,5 dl jahu

2 muna

1 dl suhkrut

100 g šokolaadi

1,5 tl küpsetuspulbrit

1 tl vanillisuhkrut

veidi soola

2 suuremat keedetud peeti

1 dl hakitud sarapuupähkleid

Sulatasin šokolaadi vesivannil (panin 50 g mõrudat ja 50 g valget) ja jätsin jahtuma. Vahustasin toasooja või suhkruga, lisasin edasi vahustades ühekaupa munad. Segasin hulka jahtunud šokolaadi, riivitud ja veidi kuivemaks pigistatud peedi, pähklid ning soola, vanillisuhkru ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Valasin taigna kandilisse koogivormi ja küpsetasin 180-kraadises ahjus 40 minutit.

Porgandimuffinid

2010-03-31T14:44:00.000+03:00

Veel ühed lihtsad, maitsvad ja natuke ikka tervislikud muffinid ka. Tegelikult meeldibki mulle kõige rohkem muffineid küpsetada. Lihtne ja kiire võimalus suure küpsetamise isu vaigistamiseks. Variante on sadu ja ebaõnnestumise tõenäosus minimaalne.

Mulle meeldivad kõige rohkem muffinid, mis on glasuuritud ja kaunistatud. Nagu väikesed koogid või tordid. Jõuludeks sain ühe ingliskeelse kokaraamatu, kus on väga kihvtid juustukoogid, küpsised ja muffinid. Luban, et hakkan sealt vaikselt retsepte proovima ja lahedaid kaunistamise ideid jagama. Õe sünnipäev on kohe tulemas ja üks retsept juba välja valitud. Need porgandimuffinid on aga pärit Nami-Namist.

Vaja läheb:

1 suur porgand

100 g võid

1,5 dl suhkrut

2 suurt muna

2 dl jahu

1 dl täisterajahu

2,5 tl küpsetuspulbrit

1 tl vanillisuhkrut

1 dl vahukoort

Vahustasin või suhkrutega, lisasin edasi vahustades ühekaupa munad. Segasin omavahel jahud, küpsetuspulbri ja peenelt riivitud porgandi. Valasin või-munavahule juurde vahukoore, segasin ühtlaseks ja lisasin jahu. Küpsetasin 200-kraadises ahjus 35 minutit. Kokku sain üheksa suuremat muffinit.

Ricotta-rosinamuffinid

2010-03-29T12:00:00.001+03:00

Nii harva on selliseid hommikuid, mil mul õnnestub voodist välja hiilida enne kui Kutt ärkab. Nii mõnus on köögis rahulikult tainast kokku segada ilma, et keegi salaja mitmeid lusikatäisi suhkrut suhu kühveldaks või soolatopsi taignakaussi tühjendaks. Need asjad käivad tal kiiresti (:

Kuigi ega päris vabalt ka võtta ei saa. Et Kutti mitte äratada, käin sellistel hommikutel tavaliselt miksriga vannitoas mune või võid vahustamas. Ta lihtsalt on erksa unega. Ja küpsetamise isu on ju ometi nii suur, et ei kannata minutitki oodata.

Tänasel erilisel hommikul valmisid pealt krõbeda koorikuga maitsvad kohupiima-rosinamuffinid. Igasugused kohupiimaküpsetised ja magustoidud on sellel nädalal ju lausa kohustuslikud. Retsepti kombineerisin kokku vastavalt sellele, mis kapist leidsin.

Vaja läheb:

2 muna
100 g võid
1 - 1,5 dl suhkrut
2,5 dl jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
250 g ricottat (tervise kohupiim)
2 peotäit rosinaid
brändit rosinate leotamiseks

Leotasin rosinaid brändis. Targem oleks need muidugi eelmisel õhtul või vähemalt mõned tunnid enne küpsetamist likku panna. Mul nii palju aega ei olnud, aga veidi maitset said rosinad ikka juurde. Sulatasin ja jahutasin või. Vahustasin muna suhkruga, lisasin või. Segasin juurde kohupiima. Segasin omavahel jahu ja küpsetuspulbri ning kallasin juurde nõrutatud rosinad. Valasin muna-kohupiimavahu jahu hulka ja segasin ühtlaseks taignaks. Taigen tuleb päris paks. Küpsetasin muffineid 200-kraadises ahjus 35 minutit. Katsusin tikuga küpsust. Taignakogusest sain 12 muffinit.

Need muffinid meeldiksid kindlasti Tootsile. Kes rosinatest nii väga lugu ei pea, võib panna ühe peotäie vähem ...aga siis peavad teised maiasmokad rosinaid kindlasti noaotsaga muffini seest taga ajama hakkama.

Väike sidrunikeeks

2010-03-27T14:57:00.000+02:00

Tegelikult oli mul plaanis sidrunimuffineid küpsetada, aga sellest tainakogusest oleks ainult neli muffinit saanud. Esialgu tundus, et isegi 18 cm vorm jääb suureks. Vaatasin seda keeksi ja mõtlesin, et kui mul oleks tütar ja tütrel oleks nukumaja, siis korraldaks nukkudele ühe teejoomise ja keeksisöömise pärastlõuna (: Selline armas väike keeks. Retsept pärit raamatust "Kelmikad keeksid".

Vaja läheb:

100 g võid

1 muna

1 dl tuhksuhkrut

1 dl kartulijahu

0,5 dl jahu

0,5 tl küpsetuspulbrit

1 sidruni mahl ja riivitud koor

Vahustasin toasooja või suhkruga. Lisasin edasi vahustades muna ja sidrunikoore ning -mahla. Lõpuks segasin hulka omavahel segatud kuivained. Määrisin 18 cm vormi võiga, puistasin üle mooniseemnetega, valasin taigna vormi ja küpsetasin 175-kraadises ahjus 45 minutit. Enne ahjust välja võtmist kontrollisin tikuga keeksi küpsust.

NB! Suure sidruni korral piisab, kui lisada poole sidruni mahl. Muidu jääb keeks liiga hapu.